Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala teod saavad rõõmusõnumiks

16.06.2004 | | Rubriik: Jutlus

Ta on tulnud ja kuulutanud rõõmusõnumit rahust teile, kaugelolijaile, ja rahu lähedalolijaile, sest tema läbi on meil mõlemal ühesainsas Vaimus ligipääs Isa juurde. Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus.
Ef 2:17-22

Kristlik kirik on sündinud nelipühapäeval, kui Jumala Püha Vaim valati välja Jeesuse äraheidutatud jüngrite peale ja kui Peetruse jutluse mõjul parandas meelt ja lasi end ristida 3000 inimest. Apostlite tegude raamat jutustab, et need ristitud inimesed püsisid apostlite õpetuses, osaduses, leivamurdmises ja palvetes.
Sellest ajast alates toimub koguduse osadusse vastuvõtt läbi ristimissakramendi, milles ristitu saab osa Jumala armust. Ristimise läbi saab «kaugelolijast» «pühade kaaskodanik». Ristimine ei ole aga ainult välispidine toiming, vaid selles olev välispidisus toetub kaalukamale ja nähtamatule osale, mis jääb meid mõjutama. Jumala sõna kutsub Püha Vaimu mõjul meis esile meeleparanduse. Oma usku sõnadega tunnistada on alati kergem kui usus püsida, kuna meie vaimulik elu ei püsi kogu aeg ühel joonel. Kui me pärast ristimist ja kogudusega liitumist ei kuula Jumala sõna, ei käi kirikus või koguduse osaduses ega leia vajaliku olevat palveteda, siis ei püsi me ka usus, vaid kaldume sinnapoole, kuhu käesolev elutorm meid tõukab.
Usu suhtes leigeksjäämise ohu kõrval on siiski olulisem teadmine, et ka koguduse osadusest kaugele jäänul on meeleparanduse ja oma eksimuse andekspalumise kaudu olemas tagasitee osadusse Jumalaga. Meeleparandusega kaasneb tavaliselt südametunnistuse meeldetuletus ja sellest tulenev süüdiolemise tunne. Seni, kui see tunne on meis valdav, ei julge me kiriku ukse vahelt sissegi vaadata, vaid pigem otsime teiste vigadest põhjendusi oma eelmalejäämise õigustuseks.
Mõne päeva eest juhtusin peielauast tulles teel kokku ühe Saaremaa omavalitsusjuhiga, kes hoogsalt suitsu pahvis. Endalegi üllatuseks küsisin jutu alustuseks, millal vallavanem suitsetamise maha jätab? Vastus oli mulle ootamatu: «Siis, kui seda teeb ka sinu vaimulik ülemus.» Omas meeles mõtlesin seepeale, et sellist päeva pole küll mõtet oodata, et kirikus vastaks kõik meie maitsele. Kas ei ole seesugune kriitika pigem vana tuttav ühest-suust-vabandamine? Kui vaatame enda või teiste inimeste tegude peale, ei näe me tegelikult midagi julgustavat, aga kui vaatame Jumala tegude peale, saab see meile rõõmusõnumiks.
Seeläbi saame oma südametunnistuse vabastada hirmust, kuna saame uskuda, et Kristuse pärast on meile meie eksimused andeks antud.
Jumala sõnast lähtuv lootus ja rahu ei ole mõeldud väljavalituile, vaid kõigile, teiste sõnadega – nii kaugel- kui ka lähedalolijaile. Mitte ainult neile, kes on juba täna kiriku liikmed, vaid ka neile, kes saavad seda olema tulevikus. Jumala sõna on seesama kõigile. Apostel Paulus kinnitab Rooma kogudusele: «Jeesuse Kristuse läbi oleme usus saanud ligipääsu sellele armule, milles me seisame. Kuna me oleme saanud õigeks usust, on meil rahu Jumalaga.» Selle usu kaudu on meil alati õigus tulla oma kodukiriku altari kui kõige pühama paiga ette, kus oleme kord andnud leeritõotuse ja kus me seda tahame ikka ja jälle kinnitada.
Kes on kordki Jumala altari ees seisnud ja oma elu Tema kätesse usaldanud, ei ole enam võõras. Ta võib olla kui kadunud poeg, aga ta ei ole võõras, sest teda oodatakse. Sind ja mind oodatakse Isakojas, kus meile on Tema armust valmistatud kosutav pidusöök ja uued riided.
Me ei pea enam jääma tänavatele ja teedele, sinna, kus seistakse küünte ja hammastega oma õiguste eest, vaid saame kutse tulla suurele pidusöögile. Me oleme kutsutud Jumala laste osadusse. Jumala lapsed moodustavad Tema koguduse, kristliku kiriku ja pühade osaduse, kus teineteist kantakse palves Jumala ette. Tema peab viimselt hoolt meie eest.
Kui sind mingil põhjusel jäetakse välja mõnest soliidsest sõprade ringist või ei vajata enam sinu teeneid töökohas, ei tähenda see midagi võrreldes sellega, kui keegi ei kanna sind enam palvetes Jumala ette, kui sul pole osadust oma Issandaga. Osadus Jumalaga ja seeläbi ka Temasse uskuva kogudusega, loob sinu elule kindla aluse. Selle aluse on rajanud Jeesus Kristus ja see alus ei kõigu.
On hea seista kindlal alusel, kus püsimine või mittepüsimine ei sõltu niivõrd meist kui alusest, kelleks on Kristuses rajatud nurgakivi. Nii meie usklikud esiisad, meie ise kui ka meie lapsed ehitavad sellele samale alusele. See on alus, millele paljud küll komistavad, aga teised ehitavad. See ei ole mitte ainult meie elu nurgakivi, vaid ka viimane päsikivi, mis asetatakse kohale siis, kui kõik on saanud valmis.
Ka täna kestab Jumala vaimse templi, Kristuse koguduse, ehitustöö. Me ei seisa selle suhtes kuskil väljaspool, vaid oleme protsessi osalised. Kivideks, mis saab hoonesse seatud, oleme meie. Meist igaühele on selles hoones oma koht ja ülesanne, kus ta saab teisele toeks ja julgustuseks olla, aga selle hoone rajaja on Jumal. Ainuüksi Tema, mitte meie pärast püsib üks püha kirik kuni Kristuse taastulekuni.
Lõpuks ei ole oluline see, milline vaimulik on teenistuse läbiviija või milline on selle teenistuse kord ja kasutatav riietus, vaid oluline on see, et koguduses kuulutatakse Jumala sõna ja jagatakse pühi sakramente. Oluline on see, et me laseksime end lepitada Jumalaga. Andku Tema armu, et meie nälg ja janu saaks kustutatud elu leivaga, mida saame vastu võtta üksnes Jeesuses Kristuses.
Anti Toplaan, Kuressaare koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)