Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Jumala tahtmine

23.03.2016 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga

Enam kui 2000 aastat on Ketsemani aed Jeruusalemmas hoidnud endas ja talletanud Jeesuse viimaseid palveid ja pöördumisi Isa poole: «Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!» (Lk 22:42) Sirje Semm

Jeesuse viimased päevad ajalikus maailmas on vägev kuulutus.
Tema kaasaegsed on nagu eelnevad põlved haaratud usulistest sooritustest, et taas kord meenutada Kõigeväelise hoidmist ja kandmist. Jeesuski on pühadeks Jeruusalemmas, õhus on pinget – midagi peab muutuma! Prohvetite kuulutus lubab Jumala rahvale tröösti, Messias peab kord tulema. Pühadetoimingud hoiavad teatud usulist ühtsust ja rahva eneseteadvust, pühad rituaalid julgustavad ootama ja mõistma õnnistust.
Sajandite vältel hoitud ja kujundatud traditsioon annab rahvale ja iseäranis juhtidele enesekindluse – meil on teadmine Jumalast ja tema tahtmisest. Elu korraldatakse parimal võimalikul viisil, puudustele on võimalik leida seletus. Lootus on, et võõra võimu alt vabanedes saaks elu kulgema Jumala tahtmise täiuslikkuses. Jumala lepingurahvas teab, et inimlikul on igatsus olla ühendatud jumalikuga, inimese osaks on ületada oma mina piire, olla osakeseks lõpmatust, olemisest, mis ei hävi, on igavene.

Julgus alanduda armu alla
Usuelu jätkuv küsimus on, kui sügavalt, kui tõsiselt suudan olla ühenduses Jumalaga. Kas inimene oma täiusliku eluga, sügava vagadusega suudab ületada patu ja surma? Kui palju peab ohverdama, palvetama ja paastuma? Kuidas ma tunda võin, et olen osakeseks igavesest?
Ülemises toas koguneb Jee­sus oma lähimatega, et püha­dele kohaselt pühitseda paa­sa­söömaaega, viimset söömaaega, pisut ennetavalt, sest temast peab saama ohvritall, uue lepingu sisu ja vägi. Jeesuse kannatus, surm ja ülestõusmine on tunnistus, et inimesel on tegemist igavesega niivõrd, kui tal on julgust alanduda armu alla.
Pühalik-pidulikule koosolemisele järgneb sügavalt pühalik võitlus, mis muudab maailma, selle aluseid. Patu ja surma lõppvaatus. Jumala tahtmise täiuslikkus. Inimestena me küsime, ja inimliku õigusega, kas poleks saanud tol korral seal mõned kurjusest haaratud võtmeisikud kõrvaldada, Jumalale on ju kõik võimalik, ja Jeesuse lugu oleks saanud ilusalt võimsa lõpu.
Kristuse kannatus on ebamugavalt jõhker, kas tõesti on see Jumala tahtmine? Te ei mõtle Jumala tahtmises, vaid inimlikult. Maise alistamine on ränk alandumine lootusetuse alla. On inimlik arvata, et elu mõned puudujäägid saab kõrvaldada, et vajame peenhäälestust, ja ongi korras.
Jeesus võitleb Ketsemanis Jumala armus ja väes. See on tõsine ja lõplik võitlus, sügav ja kõikehaarav. Inimene ahastab: miks peab see kõik olema nii raske? Kui võimalik, mingu see karikas minust mööda!
Mina inimesena ootan, et Jumal teeks seda, mida tahan, et Jumal täiendaks minu pingutusi ja parimaid soove.

Inimlik nõrkus ja jumalik vägi
Jumala lunastustöö siiski ei sõltu minu taipamisest. Ketsemani palvevõitluses saab inimlik nõrkus ühendatud jumaliku väega – siiski sündigu Sinu tahtmine! Meeleheide ja alandus saavad ülendatud! Jumal üllatab inimest, trööstib ja julgustab. Ja haarab täiesti! Kannatus on kaunis ja vägev, selles on Jumala lähedus ja julgustus – miski ei suuda mind lahutada Jumala armastusest, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses!
Ketsemani on Jeesuse kannatustee murdepunkt, oma vaimus on ta valmis vastu minema ränkraskele kannatusele ja surmale. Tal on valus, ta on reedetud, hüljatud, tema kannatusloos pole inimlikku halastust, mitte keegi ei julge selles tragöödias astuda Jeesuse poole, õiglust ei ole maailmas! Aga on lootus, on lunastus.
Mõne päeva jooksul saab ilmsiks Looja lunastusplaan ja trööst igale inimesele, igas kannatuses. Jumala Poja kannatus puudutab teda, kes on ristil, ja haarab neid, kes on risti all. Kannatus, mis meid inimesena taas ja taas tabab, annab tunnistust, et me ei kuulu ainult maisesse olemisse, meil on igatsus pääseda ja Jeesuse läbi ka reaalne võimalus.
Arenevas ja edukas maailmas on alati tagasilööke, sallimatust, võimuiha, reetlikkust, ka saatuslike tagajärgedega õnnetusi, haigusi ja pingutustele vaatamata ebaedu. Maailm on kuri, mõnel hetkel näib, et kurjem kui eales varem. Pingutame ja palvetame, aga väsime samuti. On hea tunda, et minu inimlikest pingutustest jääb alati väheks, et maailmas midagi muuta. Aga iga vaikne ja sügav alandumine Jeesuse risti all muudab maailma. Jumala tahtmine on sündinud, see saab sündida ka minu elus!
Margit Lail,
Kanepi koguduse õpetaja
Samal teemal loe 8. lk.

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)