Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala sõnum on meile juhatuseks

04.08.2004 | | Rubriik: Jutlus

Kuid mis mulle oli kasuks, seda ma olen arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah, enamgi: ma pean kõike kahjuks Issanda Kristuse Jeesuse kõikeületava tunnetuse kõrval. Tema pärast olen ma minetanud kõik selle ja pean seda pühkmeiks, et saada kasuks Kristust ja et mind leitaks tema seest ega oleks mul oma õigust, mis tuleb Seadusest, vaid see õigus, mis tuleb Kristusesse uskumisest, see, mille Jumal annab usu peale. Ma püüan ära tunda teda ja tema ülestõusmise väge ja tema kannatuste osadust, saades tema surma sarnaseks, et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist.
Fl 3:7-11

Elus tuleb tihti ette olukordi, kus tuleb valida ühe või teise väärtuse vahel. Kahte asja ei saa lihtsalt korraga, ikka tuleb millestki loobuda.
Tänane apostel Pauluse sõnum asetab meid sama probleemi ette – vali. Tema loobub enese kasust ja vahetab selle Kristuse kõikeületava tunnetuse vastu. Nii kutsub apostel oma kirja lugejaid ennast järgima. Aga inimene ei saa ju pimesi otsuseid teha. Ta peab enne endas aru pidama, kas otsus on ikka hea ja end ära tasub. Inimesel peab olema selgus, mis on mis. Aga enne, kui valime, peab olema ettekujutus Jeesuse Kristuse olemusest.
Tänapäeva kurb nähe on see, et inimesed on enamasti minetanud vaimumaailma tunnetuse. Ei osata näha maisest ruumist kaugemale. Leitakse, et ainult käesolev on tõeline ega peeta enam vajalikuks aru pidada tuleviku üle.
Usk Jeesusesse ei ole ju ainult pimesi usk mingisse üleloomulikku, mille nimel me eluväärtused ära anname. Usklik inimene tunnetab Jeesuse kandvat jõudu oma elus. Ta tunnetab seda, mis maailmale on alati võõraks jäänud. Kristuses saadakse eluväärtusi juurde. Apostel Paulus rõhutab seda, et Kristus oleks esimene meie eluväärtuste ahelas.
Elada Kristusele tähendab olla Temaga üks, saada osa Tema ülestõusmise väest. Ristiinimesel võib ka kartust ette tulla. Kas on ikka tõsi see sõna, mida oleme kuulnud igavesest elust? Äkki ikka ei ole nii? Olen teinekord niisuguseid kõhklusi kuulnud. Kes nii mõtisklevad, ei ole veel Kristuse vaimu tõeliselt tundnud. Kui Kristus end tõeliselt inimesele ilmutab, siis kaovad kõik kahtlused, siis kaob hirm tuleviku ja surma pärast. Usk võib väsida, kui selles ei ole Kristuse kandvat väge. Võidakse küll uskuda Jumala Sõna, uskuda tulevase maailma elu, aga samas ollakse jõuetud tabama Jeesuse tahet.
Võime palju asju uskuda või arvata. Meil võivad olla omad arusaamad Jumalast, kuid see ei tee meid veel elavaks. Meie elu peab olema Kristuses. Jeesus ütleb: «Ilma minuta ei või te midagi teha.» Ta tuleb meie nõtrusele appi, kui me vajame. Kuhu meie käed ja mõte ei ulatu, sinna ulatub Kristus.
Inimene on seotud maise ihuga. Tal on ikka kombeks teha oma tahtmist ja see kutsub esile palju tüli. Jeesuse eesmärk on meid vabastada liha tahtest ja panna meid teenima vaimumaailma. See eesmärk teenib juba igavest elu.
Asi oleks väga lihtne, kui kogu tunnetus ja eksistents lõpeks surmaga. Meid aga kutsutakse igavese elu poole ja sellepärast peame olema tähelepanelikud Jumala sõnumi suhtes. Tema sõna on meile juhatuseks. Anda end Jumalale tähendab elada Tema sõna ja tahte järgi. Kui elame Jumalast mööda, siis armastame iseennast ega hooli millestki muust. Läheme konflikti oma elu ja kaasinimestega.
Jumal on andnud oma seadused täitmiseks ja inimene võiks õnnelik olla oma lähedasi, oma rahvast ja oma isamaad teenides. Rahva tugevus seisneb selles, kuivõrd terve ta vaimselt on. Igal inimesel on maailmas täita oma ülesanne. Seda saame edukalt teha siis, kui käime koos Jumalaga. Meie, ristirahva, ülesanne on väsimatult palvetada oma rahva pöördumise pärast, et tekiks igatsus tunnetada kõikeületavat Jeesust Kristust. Tõusta taas valguse poole ja näha vabadust, mida patt ja ükskõiksus on röövinud.
Jaan Jaani, Keila koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)