Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jumala sõnade vang

30.10.2019 | | Rubriik: Arvamus

1521. aasta kevadel toimunud Wormsi riigipäeval anti Martin Lutherile viimane võimalus lahti öelda õpetustest, mille tõttu paavst oli ta sama aasta alguses Rooma kirikust välja heitnud.
Keisri ja teiste kokkutulnute ees seistes ütles Luther lõpuks: „Kui mind ei veenda pühakirja tunnistustega või mõne ilmselge põhjendusega … siis olen seotud nende kirjakohtadega, millele ma olen viidanud, ja minu südametunnistus on Jumala sõnade vang. Ma ei või ega taha midagi tagasi võtta, sest oma südametunnistuse vastaselt käituda on ohtlik ja autu. Jumal aidaku mind!“
Lugedes mõni aeg tagasi neid sõnu ajaloolase Scott H. Hendrixi raamatust „Martin Luther. Reformaator ja tema visioon“, tekkis mul korraga mingi äratundmise hetk.
Tõepoolest, kui püüda kirjeldada seda, mis põhiliselt kujundab ja kannab kristlase olemust, siis tuleb öelda: kristlane on Jumala sõnade vang! Tema elu ja pürgimuste, usu ja lootuse taga on viimselt see, mida inimesele ilmutatakse ja tõotatakse pühakirjas, eriti aga Jee­suse Kristuse isikus. See on tema südametunnistuse kõrgeim autoriteet, millele kuuletumine on talle elu ja surma küsimus.
Siinjuures tuleb täpsustada, et Lutherit „vangistas“ eelkõige rõõmusõnum Jumala armust, mis avanes talle Piiblit uurides täiesti uuel kujul. Varem oli ta harjunud mõttega, et Jumal halastab üksnes nende peale, kes näitavad eelnevalt üles oma kõlblikkust ja pühendumust. Ühtäkki ta aga taipas, et taoline enese „kindlustamine“ ei saa iialgi olla piisav, vaid alati jääb kahtlus: kas olen ikka teinud kõik, mida Jumal ootab?
Luther märkas, et Uues Testamendis, eriti apostel Pauluse kirjades, räägitakse hoopis teistsugusest lootusest. Seal kuulutatakse „Jumala õigusest“, mis saab inimesele osaks mitte tema tegude, vaid usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. Pauluse sõnadega: „Siin ei ole erinevust, sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest ning mõistetakse õigeks tema armust päris muidu, lunastuse kaudu, mis on Kristuses Jeesuses“ (Rm 3:22–24).
Reformatsioonist on möödunud veidi enam kui viissada aastat. Tollased sündmused ja õpetused tekitavad jätkuvalt vaidlusi ja vastakaid arusaamu. Mõned kinnitavad ühemõtteliselt, et Luther üksnes lõhkus läänekiriklikku ühtsust ning tuleb seetõttu valeõpetajana hukka mõista. Teised jälle rõõmustavad, et luterlik pühakirjatõlgendus vabastas inimese kiriku dogmade ja traditsioonide ikkest ning avas tee moodsale humanismile – milleta poleks mõeldav tänapäevase heaoluühiskonna ideaal.
Minu jaoks seisneb Lutheri ja kogu reformatsiooni suurim and selles, et tähelepanu suunati taas Uue Testamendi selgele ja lihtsale usutunnistusele. Põletavale küsimusele, mida peab tegema, et pääseda, vastas Paulus: „Usu Issandasse Jeesusesse, siis pääsed sina ja su pere!“ (Ap 16:30–31).
Kõikide kristliku kiriku hilisemate rikkuste keskel säravad need sõnad jätkuvalt kustumatu kirkusega. Ainult nende sõnade vangistuses on kirikul pakkuda seda, mis teeb meid tõeliselt vabaks.
Roots,Marek

 

 

 
 

Marek Roots,
vaimulik

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)