Esileht » Arvamused » Arvamus »

Jumala sõna on kindel alus

06.04.2010 | | Rubriik: Arvamus

Kristiina ZadinNaiste ordineerimine EELKs ei ole sugugi enesestmõistetav kiriku olulisima dokumendi – Piibli – põhjal. Küsimust arutati juba 1920ndatel, kuid 1938. aastal otsustas piiskoplik nõukogu ühemõtteliselt, et «naisõpetajate töösse rakendamine ei ole kooskõlas Püha kirjaga».
Selle alusel määras konsistoorium, et «naiskandidaate ei saa lubada Kiriku vaimulikesse ametitesse, kuna seda kiriku traditsioon ei tunne ning seda ka põhimäärused ette ei näe ja selleks tarvidust ei ole». 1945. aastal võeti küsimus päevakorda seoses vaimulike nappusega, kuid praktikas naisõpetajaid veel ei ordineeritud.
Esimese naisvaimuliku ordineerimisele 1967. aastal eelnes konsistooriumi liikmete, praostide ja Usuteadusliku Katsekomisjoni õppejõudude teoloogiline arutelu viiel koosolekul 1966. aastal. Peapiiskop Jaan Kiivit seenior märkis pärast ettekannete lõppu: «Sel teemal tehtud ettekannete ärakuulamine ühtse seisukoha juurde välja ei toonud. Asja võib lahendada ka teisel alusel, nimelt lähtudes praktilistest vajadustest. Sel teel ongi reas maades naised sõnakuulutajatena ametisse pandud.» Seetõttu ei saa järgnenud otsust otseselt siduda eelnenud teoloogilise aruteluga.
Taolisele seosele ei viita ka kirikukogu otsuse eelnõu seletuskiri: «ELK Põhikirjas ja Seadustes pole kusagil nimetatud, millisest soost isikuid võib ordineerida. Küll on aga seni ordineeritud ainult mehi, kusjuures ELK Põhikirja ja Seaduste põhjal võiks samahästi ordineerida ka naisi.»
Jaan Kiivit sen esitas konsistooriumi koosolekul 22. juunil 1967. aastal tagasiastumisavalduse. Samal koosolekul tehti kirikukogule ettepanek naiste ordineerimise võimaldamiseks. EELK juhtivatest piiskoppidest viis – J. Kukk, H. B. Rahamägi, J. Kõpp, J. Kiivit sen, K. Pajula – ei ole naisi ordineerinud ning neli on seda teinud – A. Tooming, E. Hark, J. Kiivit jun ja A. Põder.
Kiriku peamise õpetusdokumendina sisaldab Piibel selget korraldust: «Nõnda nagu on kõigis pühade kogudustes: olgu naised koguduses vait, sest neil ei ole lubatud rääkida, vaid nad alistugu, nagu ka Seadus ütleb» (vt 1Kr 14:33–37) ning «ma ei luba naisel õpetada ega mehe üle valitseda, vaid ta olgu vaikne» (vt 1Tm 2:11). Paulus põhjendab seda loomiskorra ja Issanda käsuga, lisaks tähendab valitsemine alati teenimist (Mt 20:25–28).
Kiriku õpetuse üks olulisi tunnuseid on järjepidevus. EELK on 21. sajandil põhikirja vastu võttes tunnistanud Piibli autoriteetseteks tõlgendusteks 1.–4. sajandil koostatud usutunnistused ning 16. sajandil koostatud usutunnistuskirjad. Neist viimane sätestab, et «ainsaks reegliks ja juhtnööriks, millest peab juhinduma ning mille järgi tuleb hinnata nii kõiki õpetusi kui ka kõiki õpetajaid, on Vana ja Uue Testamendi prohvetlikud ja apostlikud kirjad».
Piibel annab hinnangu uute­le arusaamadele ja mitte vastupidi. Naiste ordinatsiooni puhul pole küsimus üksnes formaalses õiguspärasuses, vaid kiriku praktika jätkuvas konfliktis Piiblis ilmutatud Jumala tahtega. On loomulik, et kui pühakirja ja kiriku praktika vahel on olemas nähtav erinevus, siis peaks kirik seda selgitama. EELK seda teinud ei ole.
Kirik on Jumala sulane (vrd Mt 25:14–30). Saades oma talendi – Jumala sõna ja sakramendid – mitte inimestelt, vaid Issandalt, ei tohi ta seda maasse kaevata, vaid peab juhatama inimesi pääsemisele ja tõe tundmisele.
Jumala sõna kuulutamine sisaldab endas nii sõna seletamist kui selle tõekselamist. Ka usupuhastuslik põhimõte kiriku alalisest uuenemisest taotleb sõnas ilmutatud Jumala tahte teostumist.
Mitte iga uuendus pole iseenesest hea või halb, küll aga tuleb kõik läbi katsuda (1Ts 5:21). Paulus nimetab ka läbikatsumise aluse: «Vennad, seiske kindlalt ja pidage kinni nendest pärimustest, mida te olete õppinud kas meie sõna või kirja kaudu» (2Ts 2:15).


Illimar Toomet,
õpetaja

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)