Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Jumala sõna külv

12.02.2020 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Jumala sõna on nagu elusorganism, sel on omadus kasvada ja areneda. Inimese süda on pinnas, millesse Jumal külvab oma sõna seemne. Tema soov on, et me ei teeks südant kõvaks, vaid avaksime oma sügavama olemuse tema tahtele. Süda on isiksuse raskuskese ja selle olukorrast sõltub, millised on meie mõtted ja tunded, soovid ja kavatsused.
Siiraki raamatus on öeldud, et „kõva süda koormatakse valudega ja patune lisab patule patu“ (3:27). Eesti kirjandusest leiame Vargamäe Andrese traagika, kellele kangusest ja Jumala sõna varal oma õiguse nõudmisest sai elunorm, mille all kannatas ta ise ja kannatasid tema lähedased. Mari kurdab läbi pisarate: „Mine lõpuks sama kangeks kui kõik teised, tee süda kõvaks, siis võid elada, muidu ei või, tapab ära.“ Tema arvates ei olnud kadunud Krõõdal seda kangust, mida Vargamäel vaja läks, Krõõt ei teinud oma südant ilmaski kõvaks ja sellepärast pidi ta ka noorelt surema.
Südame pehmus, kaastunne ja enese avamine on inimlikus mõttes riskantne, aga see on ühtlasi ainus viis olla ühenduses oma Jumalaga. Peame õppima oma südant kuulama, milline on minu tahe ja milline on Jumala tahe minu suhtes, hoolimata meie lähedaste või ühiskonna hinnangutest Jumala, usu ja südamehoiakute suhtes. Me ei ole selles kunagi üksi, me ei pea alustama tühjalt kohalt, sest meil on abimees Issand Kristus. Temas ei olnud südamekangust, ta mahutas oma südamesse nii Jumala tahte kui kogu maailma kannatuse, surres ristil meie pattude eest. „Vaata, Jumal on vägev, kuid ta ei põlga kedagi, vägev on tema südame jõud!“ (Ii 36:5)
Tiina Janno

Inimese Poeg on tulnud otsima ja päästma kadunut. (Lk 19:10)