Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala sõna ei tohiks lahjendada tarkuse umbrohuga

03.02.2021 | | Rubriik: Jutlus

Mt 13:31-33

Sexagesima on tõlkes kuuekümnes. Umbkaudu kuuskümmend päeva on jäänud Kristuse ülestõusmise pühani, kirikuaasta suurima pühani. Suurima seepärast, et tunnistus ülestõusmisest on kristliku usu kese. Peetrus kirjutab: „Kiidetud olgu Jumal, kes oma suurest halastusest on meid uuesti sünnitanud elavaks lootuseks Jeesuse Kristuse ülestõusmise läbi surnuist“ (1Pt 1:3). Kui võtta see tunnistus ära kristlikust kuulutusest, ei jää sisuliselt alles enam midagi. Seega, kes kahtleb Jeesuse surnuist ülestõusmises, ei peaks ennast üldse kristlaseks nimetama, sest Pauluse sõnad on siinkohal üheselt mõistetavad: „kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes“ (1Kr 15:17).

Sexagesima-pühapäev keskendub traditsiooniliselt Jumala sõna külvamise teemale. Pühapäeva evangeeliumis toob Jeesus meie silme ette kaks võrdpilti. Ta räägib imepisikesest sinepiseemnest, millest põllule külvates kasvab suur taim. Ta räägib haputainast, mis 42 liitri jahu sisse segades paneb kõik hapnema. Jeesus ütleb, et nii on lugu ka taevariigiga – piskust saab palju.

Pühapäeva epistlis vahendab Paulus meile oma kogemust evangeeliumi kuulutamisel. Kogemust, kuidas kreeklased pidasid tema kuulutust narruseks. Kuidas paljud juudid, kes kuulsid teda kõnelemas, vihastusid tema peale. Aga neile, kes evangeeliumi vastu võtsid, sai Kristusest Jumala vägi ja Jumala tarkus. Sõltumata nende rahvusest.

Pühapäeva Vana Testamendi lugemises laulab prohvet meile Jumala viinamäest – Iisraelist, kes kuidagi vilja ei taha kanda. Kuigi peremees, Jumal, teda igati harib ja puhastab, tema eest armastusega hoolitseb.

Need kolm lugemist kirjeldavad Jumala riigi töö reaalsust. Reaalsust, mida võime näha ka tänapäeval. Ka meie ajal on maailmas paiku, kus Jumala sõna külvitöö kannab rohket vilja. Sellised maailmajaod on praegu Aafrika ja Aasia. Suurimad luterlikud kirikudki ei asu enam Rootsis ja Taanis, nagu veel mõned aastad tagasi, vaid hoopis Etioopias ja Tansaanias. Ja samas näeme ka seesuguseid paiku, kus evangeeliumi peetakse narruseks. Üks selline paik on hetkel meiegi maa, kus paljud suhtuvad kristlikku kuulutusse nagu kreeklased Pauluse ajal. Ja leidub neidki, keda kuulutus ristist ärritab ja vihaseks ajab. Ka tänapäeval võib paljudes maades avalik evangeeliumi kuulamine lõppeda kuulutaja vangistamise või koguni hukkamisega – enamikus islamimaades, Põhja-Koreas, Hiinas, Indias.

Jesaja laul Jumala viinamäest on samuti üks ajatu võrdpilt, millele leiame sarnasusi tänapäevast. Kas siis meie, uus Jumala rahvas, kristlased, oleme olnud Jumalale viljakam ja sõnakuulelikum viinamägi kui vana Iisrael? Kas ei seisa paljud tornid ja surutõrred meiegi maal praegu pooltühjana, sest pole viinamarju? Nagu Jumal hooldas oma viinamäge Iisraeli ja ootas temalt viljakandmist, nii on Jumal hooldanud aastasadu ka kristlikku Euroopat. Kuid paraku pole siin ilmajaos sugugi enam esikohal Jumala õigus ja õiglus, vaid inimlik tarkus ja himud. Räägitakse Kiriku sõnumi ajakohastamisest ja tänapäeva inimesele vastuvõetavamaks tegemisest. Mida selline ajakohastamine sisuliselt tähendab? Enamasti, paraku, tähendab see Jumala sõna algse mõtte peapeale pööramist. Luther kirjutab seesuguste katsete vastu: „Meie ei tohi Pühakirja omaenda mõistuse järgi ei mõõta, mõista, tõlgendada ega selle üle otsustada, seda tuleb hoolega, palves, meenutada ja selle üle järele mõelda.“ Ning teisal lisab: „Jumala suurim viha on see, kui ta võtab kusagilt kohast Sõna ära või laseb inimestel seda põlata.“

Jumala sõna võib tunduda paljudele narrusena, kuid samas ei lähe see kunagi tühja. Jeesuse võrdpiltide täide minemist võime selgelt näha Kiriku esimestel sajanditel. Kirik sündis sinepiivakesest nimega Jeesus. Tema vähesed järgijad Rooma maailmariigi äärealadel olid kui tükike haputainast, mis segati ülisuure koguse jahu hulka. Ja ennäe, kõik läkski hapnema. Kõigest 350 aastat ja kristlusest sai suure Rooma impeeriumi riigiusk. See sündis seetõttu, et tolle aja kristlased ei lahjendanud Jumala sõna mingi inimliku tarkuse umbrohuga, vaid usaldasid Jeesust ja külvasid tema sõna. Nad olid valmis Tõe eest andma oma elu.

Jeesuse võrdpiltides on suur julgustus meilegi. Jumal võib teha väga vähesest ja nähtamatust midagi väga suurt. Teha seal ja nõnda, kus tema seda parajasti tahab ja ette näeb. „Jumala narrus on inimestest targem ja Jumala nõtrus inimestest tugevam“ (1Kr 1:25). Meie taevane Isa tunneb rõõmu igast tema poole pöördunud usaldavast inimsüdamest, ka vähestest. Seega ei määra Jumala sõna väärtust kindlasti mitte statistilised numbrid. Tähtis pole kvantiteet, vaid kvaliteet. Eks Jeesuski ütle – „kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18:20).

 

 

 

 

Hüllo-Kristjan Simson,

Kärdla koguduse õpetaja

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)