Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jumala seatud teerajal rännates

24.12.2002 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Ameerika Ühendriikide läänerannikul North Hollywoodis on kodu, kus enam kui pool sajandit on hoitud rahvustunnet ja kantud edasi sadade eestlaste südameisse.
See on õpetaja Rein Neggo kodu. Mehe kodu, kes kordagi pärast sõjapõgenikuna Eestist lahkumist pole sünnimaale saanud, aga on kandnud kodumaad südames ja olnud kui sitke Saaremaa kadakas, mille toel ja ümber eestlaste kogudus, segakoor, emakeelne täienduskool ja seltsid võõrsil on võinud tekkida ja areneda.
Minu kirjatutvus Rein Neggoga algas 1993. aastal. Üheksa aastat oleme vahetanud pikki kirju ja õppinud teineteist tundma ehk rohkemgi kui neid, kellega päevast päeva kõrvuti oldud. Selle aasta esimesel advendinädalal sain lennata Ameerika Ühendriikidesse tänu E.E.L.K. Los Angelese koguduse kutsele ja kohtuda õpetaja Rein Neggoga ning tema abikaasa Ilsega nende kodus.

Rein Neggo on sündinud 13. mail 1918. aastal Saaremaal Pihtla vallas. Pärast Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetamist läks ta Tartu Ülikooli usuteadust õppima. Valik, mille ta noorukina tegi, on kandnud teda läbi elu.
Elus on tähtsal kohal olnud kolm kirikut: Kaarma, Tartu Ülikooli ja Los Angelese. Õpingute ajal kohtus ta ülikoolis rohuteadust õppiva Ilsega, kellega abiellus 1939. aastal. Mälestustes meenutab Rein laulatuse päeva, mil noorpaar koos piiskop Kõpuga ootas ülikooli kirikus organist Enn Võrku, kes unustas koju orelivõtme ja pidi sellele ülejõele järele minema.
Seitse noorusaastat möödusid Tartus. Pärast usuteaduskonna sulgemist õppis Rein muusikakoolis laulmist ja rinde lähenedes oli Emajõe rindel abisanitariks. «Igal pühapäeval käisin ülikooli kirikus Võrgu orelimängu ja Kimmeli jutlusi kuulamas,» meenutab Rein Neggo.
Vaimulik tegevus algas kodukirikus. Esimese jutluse ütles õppepuhkusele tulnud Rein Neggo usuteaduse esimese aasta üliõpilasena 1937. a Kaarma kirikus, kus õpetaja Elmar Tõldsepp ta ootamatult kantslisse saatis.
Kaksteist aastat hiljem, teisel jõulupühal 1949. aastal Pasadenas Hea Karjase kirikus pidas ta rahvuskaaslastele omaalgatuslikult esimese jumalateenistuse võõrsil. «See oli tähtsamaid sündmusi minu elus,» ütleb Rein Neggo nüüd.
Koguduse sünd
Kui Rein Neggo koos perega 1949. aasta septembris Ameerikasse jõudis, oli siin juba suur hulk eestlasi. Õigeusu preester pidas oikumeenilisi jumalateenistusi, sest luteri kiriku õpetajat polnud. Vajadus ja huvi omakeelse koguduse jaoks oli aga olemas.
Esimesele teenistusele järgnes kohe vana-aastaõhtu teenistus, kus kohaliku kiriku saksa pastor ka armulauda jagas. Omaalgatuslikust tegevusest tegi Rein Neggo jaanuaris ettekande piiskop Johan Kõpule Rootsi, misjärel sai piiskopilt instruktsioonid ja volitused tegevuseks.
1950. aasta palvepäeval pärast jumalateenistust tuli kokku koosolek Los Angelese koguduse asutamiseks, kus jutlustas õpetaja Oskar Pastik. Rein Neggo määrati õpetaja kohusetäitjaks. Nii sai temast 1966. aastal koguduse hingekarjane pea neljakümneks aastaks. 1991. aastal, kui tervis halvenes, astus ta ametist tagasi, aga on jäänud kogudusega seotuks külalisõpetajate kõrval. «Kolm aastat tagasi andsin koguduse üle noorele ametivennale Jüri Pallole Eestist ja sestpeale olen liigutanud end nii vähe kui vajalik,» ütleb Rein Neggo, kes haiguse tõttu on ühendatud oma kodus teda alaliselt saatva hapnikuaparaadiga.
Siht selge
E.E.L.K. on pärast Teist maailmasõda olnud eestlaste ühendajaks piiridele, võimudele ja vahemaadele vaatamata. Seda kinnitab ka Rein Neggo, mees, kes lahkus kodumaalt 58 aastat tagasi. «Südames ei ole mul mingit lahkamist vaja teha Kodu- ja Välis-Eesti vahel. Eesti on minu kodu, kuigi siin püütakse rääkida uuest Ameerika kodust. Minu jaoks see tühjagi nii ei ole. Tervislikel põhjustel ei ole ma saanud Eestisse minna, kuigi sellest on sama kahju, kui sellest, et ma ei saa jõuluõhtul kirikusse minna.»
Ameerikas alustasid põgenikud tühjalt kohalt ja tühjade taskutega, aga üksteist toetades ja julgustades. Esimesel jumalateenistusel Pasadenas tegid eestlased korjanduse ühe Texases põllutööl oleva pere päästmiseks. «Inimesed tulid tööle põllumajandusse, igaüks püüdis haarata seda, mida antakse. Naised läksid õmblema, koduabilisteks. Kes kusagil oli teatud positsiooni saanud, tõi teisi juba juurde. Meie vastu oli usaldus. Üksteise toetamine sidus meid kohe alguses. Hiljem loodi organisatsioonid. Ühes käes Piibel ja teises Eesti lipp – need rahvuslikud ja usulised mõtted olid omaks saanud ja sidusid meid.»
1954. aastal osteti Albert Simmi eestvõttel ja paljude eestlaste korjanduse abiga Los Angelesse Eesti maja. Selle maja toel on võimalik nüüd teha tööd.
Üks ühine kirik
Pärast Eesti vabanemist lootsid väliseestlased varem olnu taastada. «See pilt oli meil silme ees,» ütleb Rein Neggo. «Kui endised nomenklatuurlased jäid ühel või teisel viisil püsima, tekkis umbusaldus valitsemise süsteemi suhtes, mis mõjus eestlaskonnale halvasti. Sama on kirikutega: Kõpp tuli ära täielike volitustega teha otsuseid kirikukogu nimel ajal, mil see ei saanud kokku tulla. Tema kirjutas põgenikuna alla dokumentidele, maailmaorganisatsioonide asutamise protokollidele kui Eesti kiriku piiskop ajal, mil kodumaa kirik ei saanud seda teha. Pagulased oli ju sunniviisil jäänud eraldi. Minule oli see suureks üllatuseks, kui Kõpu tegevust ei tahtnud kodukirik tunnustada. Aga need ajad on mööda läinud ja küsimused saanud lahenduse.»
Rein Neggo loodab, et välised asjad, mis meid eraldavad, kokku lähevad. «Peaksime põhikirjaliselt olema ühendatud kui üks kirik.» Ta tunneb heameelt, et kirikute juhid on koostöö leidnud ja seda rakendatakse nii tihedalt, kui vähegi võimalik, kuni tegelik ühinemine ühise peapiiskopi all teoks saab. «Siinsete koguduste osas peab mingi organisatsioon siiski olema ja pagulaskirikute süsteem hoiab meie kirikud koos nii kaua, kui need eksisteerivad.»
Eestlaste olusid välismaal hästi tundva mehena teab Rein Neggo, et väikesed kogudused peavad lõpetama, sest juurdekasvu pole, aga usub, et Los Angelese kogudus jääb kestma ja lisab, et ühegi koguduse surmast rääkida on praegu väär.
Eluga Eestis on Rein Neggo kursis peamiselt Eesti Kiriku kaudu. Eesti uudised tulevad kohale kohalike eesti lehtede kaudu.
«Ainuke asi, mille üle ma mures olen, on viletsad arvud Eesti kiriku koguduste kohta. See on tõsine asi. Ametivennad peaksid püksirihma koomale tõmbama; tuleb ühendust hoida, et inimesed kiriku juurde tagasi tuua,» ütleb Rein Neggo ja peab väga oluliseks lastele usuõpetuse andmist. «Need, kes pole usuõpetust saanud, on kirikust eemale jäänud, see on paratamatu elu sund. Tuleb püüda seda parandada, jätta kõik muu kõrvale.»
Mitu muusat
Rein Neggo on koguduse kõrvalt teeninud mitut muusat: talle on ühtviisi armsad nii muusika kui ka kirjutamine. Ise ütleb, et kõige südamelähedasem on olnud ikka kirikuõpetaja amet, sest see haarab endasse kõike.
«Olen palju elukutseid läbi teinud. Esimese raha teenisin pasunaga kooli- ja ülikoolipoisina Kuressaare teatri orkestris mängides.» Ameerikasse jõudes oli ta vabrikutööline, aga venna soovitusel sai pumbavabrikusse tehniliseks joonestajaks. Kirikutööd tegi Rein Neggo 1967. aastani tasuta põhitöö kõrvalt.
Kui Rein Neggo ei saanud enam kirikusse, oli tal aega tegeleda oma mahuka arhiiviga. Korjas jutlustearhiivist välja paremad palad ja avaldas. Raamat «Lahtised laastud» oli mõeldud jumalagajätuks oma kogudusele. Järgmine kogumik muistsetest juttudest oli tema sõnul ülejääkidest kokku seatud. «Kolmas oli tõsisem ülesanne,» ütleb ta kogumiku «Vastutuuli» kohta. See koguduse ajakiri ilmus aastani 1965 ja sisaldas usuliste mõtete kõrval ka rahvuslikke kirjutisi. Üks osa on piiskop Kõpu mälestuseks ja tunnustuseks. «Tema karjasekirjadest ja artiklitest koguduse lehele selgus palju tema isiklikku olemust,» lisab Rein Neggo ja kahetseb, et «Vastutuuli II» jääb kirjutamata, sest tulid uued väljakutsed. Kirjutamist ootasid Los Angelese eesti segakoori ja täienduskooli 50. sünnipäeva kogumikud. «Tahtsin tänada neid inimesi, kes seda tööd tegid, olin ka ise mõlemas organisatsioonis kõrvuni sees,» lisab Rein Neggo, kes 27 aastat õpetas täienduskoolis eesti keelt, maateadust, laulu ja kõike vajalikku ning oli ka segakoori loomise juures.
Rein Neggo peab eestlaste kogukonna kokkuhoidmise eelduseks entusiasmi ja eesti seltsi. «Südamiku saime säilitada, see ongi meid teinud tugevaks. Kuni see on alles, on lootust. Põlvkondade üleminek on läinud ilusasti, igas organisatsioonis on juba noori.»
Elu alus
Koguduseliikmed, kellega Los Angeleses kokku puutusin, peavad Rein Neggot oma vaimseks isaks ja hindavad õpetaja äärmiselt suurt töövõimet, kohusetunnet ja pühendumist. Rein Neggo ise ütleb: «Tööd tuli lihtsalt teha ja mis vaja, sai õiendatud.»
Kohustetunde sai ta kaasa, kui alustas 1932. aastal tööd noorkotkastega. Saaremaa õpperühma õppepealikuna alustades teadis ta oma võimeid ja hindas neid üsna viletsaiks, aga see töö õpetas talle vastutust. Ta mäletab esimest lõkkeõhtut, kui pidi poistele rääkima lõkkejuttu, aga midagi öelda ei osanud. «Nende elamuste kaudu sa õpid ja kasvatad ennast. Kogemused õpetavad,» ütleb Rein Neggo.
Teine oluline elujuhis: «Kui ma kirikuõpetajana olin end tühjaks rääkinud, siis oli teine abimees, kes tuli appi. Ikka palve kaudu ja pead ise juurde saama, et tühjaks ei saa ja sul on midagi teistele anda.»
«Kõik jõud tuleb Jumalast.» Neile, kel jõud raugenud, soovitab: «Istugu voodi veerele, pangu käed risti ja palugu Jumalat. See on esimene asi. Mina kõnelen sel kombel Jumalaga, sealt saan ma uut eluväge. Ilma selleta poleks suutnud midagi teha. Teine asi on see, et peab olema sügav rahvuslik enesetunne.»
Rein Neggo elukogemus ütleb, et nende rahvaste elu, kes hakkavad Jumalaga jonni ajama, ei lähe mitte väga õiges korras. «Kui vaatame eetika- ja moraalilagedust, mis on Ameerikaski, ja kirikuga seotu väljaajamist riigiasutustest ja koolidest, siis mõtlen, et heale asjale tuleb lõpp peale. Ei ole kuskilt enam pidureid võtta.
Saame hoida oma rahvustunde kaudu eetilist pinda tegevusele ja moraalset alust saame Piibli kaudu. Kui ühendus kirikuga puudub, siis pole kuskilt enam midagi võtta. Kui käsusõna enam ei maksa, siis kirjutame ise endale käsud ja teame, et selle tagajärg on anarhia.»
Rein Neggo teab, et asjad on Eesti kirikuis hästi korraldatud, ainult inimesi on vähe.
Jõulude aegu tulevad inimesed kirikusse jõuluevangeeliumi kuulama. Tuleb teha nii, et nad jõulukirikust koju minnes pühakoda ei unustaks, vaid tuleksid järgmisel pühapäeval uuesti. «Nii saame oma kiriku jälle inimesterikkaks,» ütleb Rein Neggo.
Rändajatena maailmas
«Rändajatena maailmas, nagu me pagulasgrupid oleme, on rändamine saanud meile väga selgeks. Ühest paigast teise liikumisel, eriti globaalses ühiskonnas, ei ole aja mõisted ja piirid enam olulised. Oleme harjunud rändama, aga ma sooviks, et sel pühal jõuluõhtul teeksime ühe rännaku, ja mitte ainult kodumaale, kes me sealt väljas oleme, vaid et rändaksime ka sinna, kus jõululaps sündis.
Kui läheme Petlemma hälli juurde, siis on see meie kõige olulisem südame tee ja paremat rännakut ei oska ma ette näidata.
Jõulupühade aegu olen alati mõtetes läinud tagasi oma kodukohta. Minu soovitus on, et eesti rahvas koos jõululapsega läheks jälle hälli tagasi ja hälli ees ka kummardaks Teda, kes on meie õnnistegija ja Jumala poeg.»
Sirje Semm

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)