Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala seadus pole koorem, vaid vabadus

30.09.2009 | | Rubriik: Jutlus

Variserid ja kirjatundjad küsisid Jeesuselt: «Miks sinu jüngrid ei käi esivanemate pärimuse järgi, vaid võtavad leiba pühitsemata kätega?» Aga Jeesus ütles neile: «Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: «See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. Ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi!» Te jätate kõrvale Jumala käsu ja peate inimeste pärimust.» Ja Jeesus ütles neile: «Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust! Mooses ütles ju: «Austa oma isa ja oma ema!» ja «Kes isa või ema sajatab, peab surma surema!», teie aga ütlete: Kui inimene ütleb isale või emale: «Mis sinul iganes oleks minu käest saada, on korban», see tähendab: templile pühendatud ohvriand, siis ei lase teie teda enam midagi teha isa või ema heaks, muutes Jumala sõna kehtetuks oma pärimusega, mille te olete pärinud. Ja te teete palju niisugust.» (Mk 7:5–13)

Paari aasta eest õnnestus mul mõned tunnid viibida San Marinos, väikeses, Põhja-Itaalias asuvas vabariigis. Pärimuse järgi rajas selle linna Horvaatiast Rabi saarelt pärit kiviraidur Marinus 3. septembril 301. aastal. Riigi südame moodustavad kolm torni – kolm kindlust. Need asuvad meie Toompeast või Ontikast kordi kõrgema Monte Titano harjal. Ühest tornist teiseni viis mööda kaljuserva kulgev imekauni vaatega rada. Julgesin mööda sügaviku servi kõndida vaid seetõttu, et kõikjal olid tugevad piirded.
Nagu hiljem selgus, olin piirete vahel ületanud sügavikku ulatuvaid kaljulõhesid. Mulle meeldivad kõrged paigad – Oleviste tornirõdult avaneb vaimustav vaade üle kogu linna. Kuid tunnen end julgena vaid piirete taga. Olgu need nii õblukesed kui tahes. Piirded takistavad sügavikku kukkumast, endale haiget tegemast.
Olen leerilastelt küsinud, kuidas nad mõistavad Jumala seadust ja käske. Kas need on Jumala seatud piirded ohtlikes paikades? Seal, kus inimesel on oht ennast puruks kukkuda. Või on need pigem ahelad, mis piiravad inimese tegutsemisvabadust? Mida noorem on leerirühm olnud, seda valdavam on olnud arvamus, et käsud on pikem takistuseks inimvabaduse piiride kompamise teel.
Olen siiski veendunud, et Jumala käsud on pigem piirded ohtlikes kohtades. Sellised nagu Monte Titano harjal või meie kodusel Toompeal – et keegi ei kukuks end üle ääre puruks. Sest müüride vahel oled sa vaba. Jumal on seadnud piirded, kuid jätnud sulle vabaduse nende vahel liikuda, tegutseda, elada.
Teinekord tundub aga mulle, et alati on olnud ja on edaspidigi inimesi, kes tahavad olla Jumalast rangemad. Kes ka piirete vahel soovivad inimese vabadust veelgi piirata, võtta talt igasugune võimalus teha mõni samm omal algatusel. Nagu need variserid, kes Jeesusega pahandasid: «Miks sinu jüngrid ei käi esivanemate pärimuse järgi…?» (Mk 7:5). Näib, et nad on unustanud seaduse eesmärgi – kaitsta inimest.
Käsk pühitseda hingamispäeva hoiab inimest ennast lõhkumast. Keeld rikkuda abielu kaitseb perekonna puutumatust, loob vajaliku turvatunde laste arengule. Käsk austada oma vanemaid annab vanainimesele turvalisuse, et vana ja väetina ei jäeta teda saatuse hoolde, nagu see muistsetes kultuurides oli levinud. Nälja ja puuduse aegadel n-ö kasutud vanainimesed sageli tapeti, et tagada tugevate ellujäämine. Kuid variserid olid selle unustanud.
Nende meelest on seaduse juuksekarva lõhestav täitmine Jumalale meelepärane sellisenagi, küsimata eetilisuse või mõistlikkuse järele. Kuidas palvetaski variser templis? – «Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed» (Lk 18:11). Ühtegi sellist palvet ei ole muudest allikatest teada, kuid see vastab küllalt täpselt variseride meelelaadile.
Ent variseride eksituse avab üks Jeesuse etteheide: «Häda teile, kirjatundjad ja variserid, te silmakirjatsejad, et te maksate kümnist mündist ja tillist ja köömnest ning jätate kõrvale kaalukama osa Seadusest – õigluse ja halastuse ja ustavuse!» (Mt 23:23). Variserid on pühakirjas loendanud 39 klassi hingamispäeval keelatud töid (või õigem oleks öelda – eesmärgipärast tegevust) ja tuletanud neist tuhandeid eeskirju, millest kinni pidades inimene ei tegevat pattu.
Ent Jeesuse jaoks on olulisem halastus ja ligimesearmastus. Need lubavad tal nii mõnigi kord rikkuda seadust ja pärimusi, nagu osutavad Jeesuse imeteod hingamispäeval või tema tähendamissõna halastajast samaarlasest. Jumala seadus ei ole koorem, ei ole ahelad, vaid Jumala seadus on vabadus. Vabadus, mis vaid ohtlikes kohtades on piiratud tõketega, et sa end puruks ei kukuks.
Arvo Valton on öelnud: «Mehele ei meeldinud kitsad metsarajad, need tundusid talle liialt etteantuina. Talle meeldisid laiad asfaltteed, neil sai ta omatahtsi loogelda.» Head looklemist!

Joel Siim,
Harju-Madise koguduse õpetaja

Oktoobrikuus jutlustavad Eesti Kirikus Lääne-Harju praostkonna õpetajad.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)