Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala riigist ja «Maatriksist»

11.05.2005 | | Rubriik: Jutlus

Aga nüüd ma lähen tema juurde, kes minu on saatnud, ja keegi teist ei küsi minult: «Kuhu sa lähed?» Kuid et ma seda teile olen rääkinud, siis on kurbus täitnud teie südame. Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde. Ja kui ta tuleb, siis ta toob maailmale selguse patu kohta ja õiguse kohta ja kohtu kohta: patu kohta, et nad ei usu minusse; õiguse kohta, et ma lähen Isa juurde ja teie ei näe mind enam; kohtu kohta, et selle maailma vürst on süüdi mõistetud. Mul on teile veel palju öelda, aga teie ei suuda seda praegu taluda. Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse, sest tema ei räägi iseenesest, vaid ta räägib, mida kuuleb, ja ta kuulutab teile tulevasi asju. Tema kirgastab mind, sest ta võtab minu omast ja kuulutab teile. Kõik, mis on Isal, on minu päralt, seepärast ma ütlesin, et ta võtab minu omast ja kuulutab teile.

Jh 16:5-15

Hea lugeja, Jeesuse sõnad on kummalised, kas pole? Mis võiks olla kenam, kui istuda koos Temaga lõkke ümber, kuulata Ta sõnu ning tunda inimlikku osadust, milles on tunda midagi suuremat? Ja veel enam – mida rohkemat võiks olla anda Vaimul, kes ju on Jeesuse saadetu, Tema käsilane?

Vastupidi, kui Õpetajat enam polnud, tuli jüngreil oma peaga mõtlema hakata, sest vaevalt Vaim neile iga sammu ette ütles. Ja polnud enam Jeesuse eeskuju, Tema lähedust, turvalisust.

Jäid üksildus ja missioon, lootus ja võitlus kahtlusega, et äkki Vaim ei anna ikkagi sõnu õigel ajal suhu. Äkki ei kõnele Jumal enam nii otse, nagu Tal oli kombeks Vana Testamendi prohvetite ajal. Ja ega nendegi saatus kiita polnud, nagu polnud kiita ka Uue Testamendi prohveti, Ristija Johannese saatus.

Vägisi tuleb meelde kunagi kuuldud naljalugu pastorist, kes eeldas, et Vaim tema eest jutluse ära peab ja siis kantslisse roninult Vaimult kuulis: «Hans, Hans, du bist faul gewesen!» (Hans, Hans, sa oled laisk olnud!)

Ei saa üle ega ümber tundest, et inimkonna lunastus ja kiriku teke toimusid kahes, küll kokku kuuluvas, ent ometi eraldiseisvas osas. Kui Jeesus oleks kiriku sõnaselgelt asutanud, siis poleks Tema jüngreil ju olnud põhjust Tema ristilöömise järel paanitseda ning peidus olla – pigem oleksid nad pidanud kirikule alust rajades rõõmusõnumit kuulutama. Isegi Jeesuse ülestõusmise ja ilmumiste järel ei paista kohe midagi sündivat. Kuni lõpuks tuli keegi Saulusest Pauluseks pööranu, oli üle lahkhelidest ja kolkapoliitikast ning andis tärkavale kirikule sisu ja vormi.

Siit on lühike maa mõtteni, et kas kiriku teket üldse vaja oli. Ja vastuski on käega katsuda: «Maatriksi» triloogias ütleb Arhitekt, et esimene «Maatriks» oli täiuslik. Selles «Maatriksis» oleks küllap piisanud Jeesuse lunastustööst ning kõik rahvad oleksid olnud otsekui Iisrael Moosese juhtimisel läbi kõrbe rändamas. Arhitekt ütles aga, et see «Maatriks» ei töötanud ning seepärast lõi ta järgmise ja kolmandagi, ebatäiusliku. Selles kolmandas juhtis Jumal ise oma rahva tõotatud maale, ent mõne aja pärast ei piisanud rahvale enam Jumala juhtimisest ja nad nõudsid endile kuningat. Pika nurumise peale nad endale ka kuninga ka said ja asjad hakkasid allamäge minema. Tänapäeval on meil isegi poliitikud…

Õnneks elasime me üle nõukogude võimu püüde luua õndsust, võrdsust ja rahu – Jesajat parafraseerides, taguda mõõgad traktoreiks ja kilbid kombainideks. Me teame, mis sellest habemike ja soniliste teoreetikute katsest sai ning elame selle tagajärgi üle siiamaani.

Küllap ei kuulunud uue kiriku, usu, religiooni asutamine Jeesuse prioriteetide hulka. Ega Martin Luthergi tahtnud uut, liiatigi veel omanimelist kirikut asutada, ent, sarnaselt Jeesusele, oli tema pakutav – vabadus, mitte käsk, omaenese peaga mõtlemine, mitte näpuga seadusist järje ajamine – võimulolijaile liig, nii et jumalateotajate ja hereetikute ainsaks võimaluseks jäi alusepanek «konkureerivale firmale»: kristlusele, luterlusele.

Meie maailm pole ideaalne ja sinna pole midagi parata.

Ideaalses maailmas oleksid küllap oma probleemid nagu Platoni ideaalses riigis. Ideaalses maailmas ütleb filosoof Kierkegaard, et temale piisab sõnadest: nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et neil, kes temasse usuvad, oleks igavene elu. Meie Maatriksis on meil aga katoliiklik piiblikaanon, protestantide oma, kaanonivälised kirjatööd ning Vatikani X-failid.

Rõõmusõnum on aga see, et meie Jumal ja Looja ning Tema Poeg on marksistidest-kommunistidest palju realistlikuma mõtteviisiga. Meie Jumal ei oota meilt, et oleksime otsekui inglid taevas – Ta teab, et me pole selleks võimelised, et see pole meie viis. Kuna Jumal meid armastab ja meist hoolib, siis laseb Ta oma Pojal kanda meie süü, et anda meile uus algus, uus potentsiaal, mille kättevõitmine meil enestel üle jõu käiks.

Ja et see imeline and meil meelest ei kaoks – unustajad nagu me oleme – siis paneb Ta nelipühipäeval oma taevaste tulekeeltega aluse kirikule, institutsioonile, mis peab kuulutama rõõmusõnumit Jeesuse toodud lunastusest, kuni Ta ise naaseb, et taas kord kehtestada Jumala rahuriik maa peal. Me oleme Jumala lapsed, Tema Poja lunastatud, Jeesuse maapealse ihu liikmed, kellega on meie taevase Isa arm. Tema Vaim saadab meid alati ning annab meile väge ootamaks Kristuse taastulekut ning uut algust. Aamen.

Allan Taruste,
E.E.L.K. Sydney koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)