Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala rahva hingamisaeg alles ees

21.06.2019 | | Rubriik: Jutlus

Kiri heebrealastele 4

Taevalinna rahvas ootas paari aastatuhande eest pühal maal Messiat-Päästjat, kes tooks vabastuse rõhumisest, mis toonase ajastu rahvast vaenas. Enamik inimestest kirus vaid maiseid vaevu ja toimetulekuraskusi ning ootas päästjat, kes tooks poliitilise vabaduse. Osa tunnetas aga erilisemalt hoopis vaimset survet, mis piiras inimeste mõtte- ja usuvabadust.
Mida ootas meie rahvas, mida ootame meie?
Üks lõik mõtiskluse aluseks olevas kirjakohas on väga tuttav neile, kes sageli kalmistutel ja rahupaikades liiguvad ning eelmise sajandivahetuse aegsetele hauatähistele kirjutatut loevad ja loetu üle mõtisklevad – „Sepärrast on Jummala rahwal weel üks hingamise aeg ees“ Hb 4:9 (1739).
I maailmasõja lõpupäevade aegset ja vabariigi väljakuulutamise eelse aja õhustikku arvestades võime ajaloo edasist käiku tundvate inimestena öelda, et hauatahvlitele graveeritud Heebrea kirja salmi tekstis väljenduv lootus ja ootus või siis ehk prohvetlik-piibellik ennustus on meie rahva jaoks maises plaanis tõeks osutunud. Toonane Eesti rahvas vaatas lootusrikkalt tulevikku. Jumala rahvas (ristirahvas) ja eesti rahvas – nende mõistete vahele sai tõmmata võrdusmärgi.
Need meie esivanemad teadsid, mis on hingamisaeg Jumala juures, aga ka siin maa peal ootasid nad hingamisaega, milles puudub poliitiline ja eriti ka vaimline rõhumine sünnipära tõttu. Oodati maist priiuseaega, mille üle valvab kõikvõimas Jumal.
See aeg saabus, see aeg võideti kätte vere hinnaga. Purustati ootamatult ja jõhkralt esilekerkinud punavene hävituslaine ning maha vajutati lõplikult ka kaua kestnud sakslik ülem­ülbus. Vabadus võideti kätte ajaloolist õigust ja ka sülle sadanud soodsat ajaloohetke targalt ja õigesti ära kasutades, usukilbi abiga.
23. juunil 1919 oli eestlane võtnud enese kätte usukindlama, aga ka Taaveti kombel nutikama-võidukama õiguse lõigul Riia eeslinnast kuni Peterburi väravateni. Sellelt positsioonilt algasid läbirääkimised ja kokkulepped, mis päädisid Tartu rahuga veebruari alguses 1920.
Eesti rahvas sai kätte oma kauaoodatud hingamisaja ja hingas sügavalt sisse suure sõõmu vabadusvärskust ning iseolemisrõõmu.
Hingamisaeg katkestati inimpõlve pikkuseks ajaks. Nüüd on kõrisõlm olnud taas pikka aega haardest vaba. Suur sõõm pealtnäha vabastavat õhku on saadud kopsudesse tõmmata. Kuid see õhk ei ole enam nii puhas. Temas on palju hõljuvat tolmu ja saastet, mis hägustamas seda teadmist, mida Apostli Pauluse Ramat Ebrea-rahvale kirjotud kirjas ütleb: „hingamise aeg on alles ees“.
Siin viibides peab sellega kogu aeg arvestama, et miski ei ole veel päriselt kätte jõudnud. Ei saa me olla täna kindlad selles, et meie rahvas oskab kätteantut hoida: „Minuta ei või te midagi …“ (Jh ev).
Kas oleme teinud kõik selleks, et kasvav põlvkond oskaks võidupärga rõõmuga kanda? Kas me oleme suutnud kuulutada närtsimatust oma lähikondseile?
Kas oleme osanud nähtamatut näidata, kas oleme ikka usukilbi edasipärandajad või oleme need, kes vaid ehivad end usuasjadega? Kas Jumala roosk on meie suguseltsi ja rahva kohalt ära võetud või on Ta enne järgmist lööki kätt puhkamas?
Kas äkki ei ole nii, et iga põlvkond peab kannatuskarikast rüüpama, enne kui ta aru saab, et karikat võttes ja leiba murdes tuleb tänada ning omakorda murda ja tänulikult laiali jagada, murda ja jagada, tänada ja murda–jagada–tänada. Mälestades kõike eelolnut ja ülistades ikka ja aina Rõõmu Jagajat.
Armas lugeja, võta selle teadaandmise üle, et hingamise aeg ei ole käes, vaid alles ees, tõsiselt ja pidevalt mõtiskleda, et siis, kui päris hingamise aeg saabub, ei loetaks eesti rahvast ilma Jumalata rahvaks, kellele puhas ja värskendav, uueks tegev õhk jääks kätte saamata. Võidutse, armas ristikogudus, sellest võidust, mille annab sulle ülestõusnud Issand.
Aamen.

Mõtisklus 23. juuniks, võidupühaks.
Tooming_2

 

 

 

 
Ants Tooming,
Tartu Peetri koguduse õpetaja

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)