Jumala pühadus on kaljukindel

Js 8:11–15   

Siin kõneldu leidis aset 8. saj eKr. Jumala rahvas, kes mõne sajandi eest oli Egiptusest tulnud, oli jagu­nenud kahe riigi vahel: Iisrael põhjas ja Juuda lõu­nas. Need riigid olid ühtelugu omavahel ja ümb­ritsevate rahvastega sõjas, moodustades kõiksugu liitusid ja vandenõusid kord ühega, kord teisega.

Alles äsja oli Juuda templi varadega Süüriale maksnud, et nood põhjast Iisraeli ründaks ja Juuda saaks siis lõunas oma võimu tugevdada. Aga nüüd oli Iisrael Süüriaga mestis idast peale tungiva Assüüria vastu. Juuda püüdis sellest kõrvale jääda, kuid Iisrael ja Süüria sellega ei leppinud ning tahtsid Juuda kuningat võimult lükata ja mõnd leplikumat asemele panna. Seepeale hakkas Juuda kuningas Ahas hoopis Assüüria liitlaseks ning üheskoos vallutati Iisrael ja Süüria. Iisraeli elanikud küüditati. Sajand hiljem tabas sama saatus ka Juuda elanikke, kui Paabülon oli saanud Assüüria üle võimu.

Kõigi nende sõdade ja vandenõude keerises hoiatab prohvet, et kartma ei pea mitte inimesi ja nende sepitsusi, vaid hoopis Jumalat, kes on mistahes vandenõudest üle. „Pidage pühaks v­ä­gede Issandat, tema olgu teie kartus ja tema olgu teie hirm! Tema on pühamuks, aga ka komis­tuskiviks ja pahanduskaljuks mõlemale Iisraeli ko­ja­le, lõksuks ja püüdepaelaks Jeruusalemma elanikele.“ Kahest kojast kõneldes kinnitab proh­vet, et mõlemad Jumala rahva riigid – nii Iisrael kui Juuda – seisavad Jumala palge ees ning välja­valituina vastutavad teistest karmimalt oma va­li­kute eest. Jumal on pühamuks, aga samas on ta ka komistuskiviks neile, kes püüavad püha pühit­semisest ja Jumala usaldamisest kõrvale hiilida.

Tänapäeval oleme ehk terake paremas seisus selle poolest, et meil ei ole siin sellist sõjategevust ja röövimisi kui toona. Aga ega need valikud – kas Jumalaga või isepäinis igasugu vandenõusid ja koalitsioone luues – ole kuskile kadunud. Ilma avaliku verevalamiseta on sõjategevus kolinud paberile ja ekraaniveergudele ja eeskätt ikka inimese südamesse. Mis meile muret teeb? Mis vaevab meie südant? Kui peaks ühe sõnaga kokku võtma, siis ütleks: segadus! Et asjad on korrast ära, ei ole nii, nagu nad peaksid olema. Alates me oma elupaigast ja töölauast kuni suhete, kultuuri ja maailmakorrani välja. Segadus on igal pool mure ja häda algus ja ots.

Segadus ehk kreeka keeli kaos on loomiskorra ehk kosmose vastand. Kui Jumal maailma lõi, siis ta lõi kaosest kosmose – lõi suure sähvatusega tek­kinud ainemere kaosest taevakehad ja milli­mal­likad ja viimaks inimesegi – kõik kenasti ja kor­rapäraselt toimimas. Igasugune segadus ja kaos on küll paratamatult siin aegapidi põr­muks vajuvas maailmas, kuid ometi on see loo­mi­se vastand. Jumala sõna loob korda ja võit­leb kaduviku kaose­ga kõikjal, kus teda tõeks elatakse.

Aga inimesel on muidugi kombeks Jumala sõna asemel ikka teiste inimeste sõna kuulata, see pakub näiliselt kergemaid ja kiiremaid lahendusi. Olgu siis seal Jesaja kaasaegsete riigijuhtide hulgas üksteise vastu vandenõusid sepitsedes või tänapäevastes olukordades näi­teks tähelepanu nõud­vale lapsele vilkuvat ek­raani kätte andes – ikka selleks, et saavutada kiirelt endale enam-vähem rahuldav tulemus. 

Inimestega kokkuleppele saamine nõuab usaldust, aga Jumala sõna järgi elamine nõuab veelgi enam. Inimeste üle on meil ju mingi võim, kaubeldes saame ähvardada oma osa täitmata jätmisega. Aga Jumala üle pole meil mingit võimu, pole millegagi kaubelda.

Kuidas usaldada, kui pole kontrolli? Jumala tagatiseks on tema pühadus. Jumal on ilmutanud end pühana ja kõikvõimsana, kogu olemasoleva loojana. Looja vormib oma kätetööd nõnda, kui tema tahab – loodul ei ole siin sõnaõigust. Erinevalt ülejäänud loodust inimesel siiski on. Inimene on loodud jumalanäoliseks ja vaba tahtega – inimene saab väljendada ka Jumalale vastupidist tahet. Sedaviisi on inimene võimeline Jumala loodule vastanduma ja seda lõhkuma. On ütlematagi selge, et Jumala ja kogu loodu vastu välja astudes on suurimaks kannatajaks ikka seesama inimene.

Nõnda siis ongi inimesel kaks võimalust: kas elada Jumala loomiskorra järgi ja tunnistada tema pühadust või eirata pühadust ja Loojat ning avastada, mida hirmsat kõik siis juhtuma hakkab.

Jeesus rääkis kord tähendamissõna kahest majaehitajast: üks ehitas kaljule ja teine liivale. Kaljud on sealkandis krobelised ja kaldus, neile on raske ehitada. Inimlikus lühinägelikkuses tundub liivale ehitamine hoopis lihtsam. Liiv on kaljude vahel, tasane ja kergesti vormitav – saad oma savionni üpris kiiresti valmis.

Jumala pühadus on kaljukindel. Aga kaljude va­hel voolavad möllavad veed. Mitte Jumala pühadus ei pühi ära lühinägelike inimeste tegemisi, vaid seesama ürgvete voogav segadus, mille osaks saavad ka need inimtahtsi liivale rajatud onniriismed.

Jumala pühadusele on võimalik oma elu rajada. See on raske – oli raske Jesaja ajal ja on raske tä­napäevalgi –, aga see on pingutust väärt. Kalju on küll krobeline ja karm, kuid ta püsib kindlalt ja an­nab ka murettekitava segaduse keskel inimelule tugeva aluse. Õnnistagu ja hoidku meid Jumal!

 

 

 

 

Jaan Nuga,

Harju-Jaani koguduse õpetaja,

kaitseväe kaplan