Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Jumala Poeg on saabunud

24.12.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

«Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime Tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõtt»
(Jh 1:14)
Kohtasin hiljuti Tallinnas kahte väga lähedast Norra sõpra. Kohtumine oli põgus. Oleme üsna tihti kohtunud, aga viimasel ajal alati põgusalt. Jaanuaris lubasid nad mõlemad või vähemalt üks nendest tulla mulle Lõuna-Eestisse külla. Seni olen ärevalt ootel, kas nad ikka tulevad ja millal.
Meil on ilmselt palju tuttavaid, kes lubavad külla tulla, aga ei suuda selleks aega leida. Lubame ise ühele ja teisele külla minna, aga ei suuda oma lubadust täita.
Jeesus on teistsugune. Neli nädalat oleme ärevalt oodanud. Nüüd on ta kohal. Meie ootus pole asjatu. Meid pole petetud. Saame rõõmu tunda Jeesuse saabumisest.
Oleme leidnud ühe asja, mille poolest Jeesus inimestest erineb ja on Jumala omadustega. Siiski palju selgema tunnistuse Jeesuse jumalikkusest annab Johannes: «Me nägime Tema kirkust kui Isast Ainusündinu kirkust». Maarjast sündinud Jeesus, puusepp Joosepi poeg, on Kristus, Jumala poeg. Jeesusel on Jumala aukõrgus ja majesteetlikkus.
Jeesuses ilmutab Jumal oma olemust. Ilmutus on alati säärane sündmus, mille kaudu Jumal annab teada iseendast. Selleta ei tea inimene Jumalast midagi. Jeesuses näitab Jumal oma olemust, nii et inimene saab seda ihulikult silmaga näha.
Jeesus on täis armu ja tõde. Arm tähendab heasoovlikkust ning ka võlast ja karistusest vabastamist. Auväärt kirikuõpetaja Jakob Hurt ütles: «Jeesus ei lükka kedagi välja, kes tema juurde tuleb… Ta võtab vastu ka vargaid ja valetajaid, riisujaid ja röövijaid, vaenlasi ja vihamehi, abielurikkujaid – kõiki, kui nad oma süüd tunnevad ja armu igatsevad, et patu vangist pääseda ja uueks inimeseks saada, kes õiguses ja puhtuses Jumala ees elab.»
Kas toimib inimene nõnda? Inimene valib hoolsasti, kellega läbi käia, kellega sõber olla, kelle suhtes heasoovlik olla. Määravaks saab tihti minevik. Kui keegi on olnud kord varas või röövel, siis ei usaldata teda paremaks pöördununagi mitte.
Jeesus on «täis tõtt». Tõde on vale ja teeskluse vastand. Kui Jeesus armastab, siis ta armastab tõeliselt, kogu südamega. Kui ta õpetab, siis ta kõneleb täit tõtt. Kui ta kannatab ristil, siis see on täis tõelist kannatust ja valu. Tema kaudu saame meiegi teada tõe selle kohta, kui suur on meie armastuse võlg. Oleme kõik pattu teinud ja Jumala aust ilma (Rm 3:23). Me kõik kuulume eespool nimetatud varaste ja valetajatega ühte ritta. Mitte ühelgi meist ei ole õigust kiidelda oma puhtuse, süütuse, õigsusega. Järgmine tõde on see, et Jumal on armuline. Meid kõiki mõistetakse õigeks Jumala armust Jeesuse Kristuse lunastuse kaudu (Rm 3:24). Me ei saa kedagi hurjutada, et küll Jumal karistab ja mõistab sind hukka. Me vajame samavõrd armu ja vajame Jeesust.
Jeesus on täis armu ja tõtt. Inimestel on vähe armu. Inimestes on palju valet, armastus on tihti segatud omakasupüüdega. Inimene mõtleb tihti üht ja räägib teist. Inimese tõde on vägagi poolik. Jeesus, Jumala Poeg on täis tõtt.
Inimene, kallis ja kõrge on see kingitus, mis taevane Isa jõuluööl Petlemma hälli on läkitanud ja sealt meie kõigi südamesse tahab panna. Aga meie palume, et meil oleks osadus Temaga, kes on täis armu ja tõtt ning et arm ja tõde määraksid meiegi eluviise. Et meie süda oleks täis armu ja tõtt, kui lävime oma ligimestega.
Arvo Lasting

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)