Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Jumala plaanid ja meie plaanid? Jumala juhtimine ja meie juhtimine? 3. osa

20.10.2004 | | Rubriik: Järjejutt

(Algus EK nr 37, 6.10.)

Muidugi ei ole teoreetilised ja praktilised raskused sellega kõrvaldatud. Piibli näidete puhul on asi lihtsam, sest jutustuste analüüs võimaldab meil tagantjärele tuvastada Jumala plaani, millesse inimese tegevus kenasti ära mahtus. Kuid ka jutustuste sündmuste toimumise ajal ei teadnud Joosep ega Paulus eriti palju sellest suuremast, s.o Jumala plaanist.
Meie olukord on kas samasugune või raskem. Me kas teame samalaadset vähest, mida teadsid Joosep ja Paulus, või ei tea me sedagi. Plaane peame aga tegema. Meiepoolse tegevuse plaanimise vajalikkuse tunnistamise põhiliseks argumendiks on usaldus Jumala vastu selles, et omalt poolt parimat ja arukaimat tehes võiksid meie eesmärk ja tegevusplaan Jumala plaani sisse mahtuda.
Ülemäärane muretsemine ei aita siin midagi, sest plaan sellest paremaks ei muutu. Usaldav usk on siis mure neutraliseerijaks, mida toetab palve «meie igapäevast leiba anna meile täna». Töötades püüame aga teha talupoeglikult arukaid plaane nagu Joosep, kes homse leiva eest hoolitses täna. Hea plaanimine on siis hoolitsemine, kus püütakse vältida muretsemist.
Varblase perspektiivist
Ent kui plaanid osaliselt või täiesti luhtuvad, hakkame niikuinii otsima põhjuseid. Need võivad olla üsna tehnilist ja taktikalist laadi, kuid tavaliselt üksnes neile viitamine meid ei rahulda. Ikka küsime, mis on see suurem põhjus, miks asi kas siis seekord untsu läks, või kui see korduma hakkab, miks siis läks «nagu alati».
Ega vastust ei olegi, oletada võib aga ikka. Võime oma eeldused, eesmärgi ja motiivid läbi kaaluda, aga suurt tulu sellest ei tõuse, sest süsteemi seest vaadates ei ole hõlbus sama süsteemi vigu avastada.
See tähendab lihtsalt seda, et meil ei ole võimalik ise otsustada, kas ja kus oli tegemist Jumala plaaniga ja Jumala juhtimisega ning kus meie plaaniga ja meiepoolse juhtimisega. Oleme liiga sageli pimedad oma heade mõtete pidamises Jumala plaaniks ja siis ebaõnne korral nördinud.
Vahet teha on võimalik alles siis, kui seda vahekorda meile väljastpoolt veenvalt näidatakse. Mõnikord võib selgus tulla ka lihtsalt tagantjärele.
Siit tulenebki perspektiivi erinevus. Piibli näitejutustuste põhjal näib, et Joosep ei teadnud viljaaitade täitmise juures veel oma isa ja vendade tulekust Egiptusesse ega aimanud Paulus oma Rooma kirja tulevast mõjuajalugu, mis osutus teistsuguseks ja suuremaks, kui ta ise plaanis.
Inimestena oleme plaane tehes rohkem nagu draama või näidendi vaatajad, kes mõnes näidendis aeg-ajalt ise kaasa mängivad. Enamik aega kulub aga siiski elu kui näidendi vaatamisele, ja seal on meil isegi kavade lugemise võimaluse korral ainult hämar aimdus, kuid suur hulk ootusi selle osas, mis tulema hakkab.
Piibli näited ja nendega seostatud elukogemused toimivad siin nagu juba nähtud vaatused, kuid oma plaane tehes leiame end aina nagu vaatuste vaheajalt, kus püüame oma kogemuste põhjal ja parima arukuse abil järgnevaid tegevusi ära arvata. Kuna ettearvamine õnnestub vaid osaliselt, siis on hea, kui me selle juures liigselt ei muretse. Teatris me ju nii ei tee, vaid rahuldume oma väheldase vaate- ja ajaperspektiivi tunnistamisega ning ootame tulevast.
Kokkuvõtteks
Nii õnnestunud kui läbikukkunud tegevuste järel ei ole kasulik liigitada neid ei tunnustavalt ega ka irooniliselt Jumala juhtimiseks. Nähtavalt hea tulemuse korral võime muidugi viidata Jumala juhtimisele, kuid rõõmuhõisetega ei maksa siiski väga kiirustada.
Pikemas perspektiivis võib üksnes Jumala juhtimiseks nimetatud ja kenana kogetud sündmus osutuda ebaoluliseks või isegi pärssivaks faktoriks. Mõne teise plaani ebaõnnestumine võib aga paista kaasaaitavana ja positiivsena sündmuste pikemas ketis. Kuid seda võime näha, kui üldse, alles tagantjärele, ning siis saame ebaõnnestumise nimetada esialgseks.
Mingis konkreetses olukorras Jumala tahte, eesmärgi ja plaani väljaselgitamine meiepoolse mõttetegevuse läbi tavaliselt ei õnnestu. Iseasi on see, kui meile antakse ilmutus. Kuid ka siin on harva tegemist ühetähenduslikkusega ning ilmutuse interpretatsioon ja järgnevate sammude plaanimine jäävad ikkagi meie ülesandeks. Pealegi tuleb veel lahendada küsimus, kas ilmutus on kuidagi üldistatav või puudutab see vaid saajat.
Õnneks on meil teatav üldine ilmutusel põhinev arusaam Jumala õndsustahtest ning arsenalina kaasa antud teatav annus mõistust. Seetõttu suudame tajuda oma perspektiivi väiksust ning võime mastaapsemad hinnangud lahtisemaks jätta. Ei ole õige ega kasulik alahinnata vajadust oma mõttetöö ja plaanide järele, kaugeltki aga ei sobi oma tegemata tööst tulenevaid puudujääke Jumala tahtega või juhatamisega segi põimida.
(Lõpp.)
Randar Tasmuth

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)