Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Jumala plaanid ja meie plaanid? Jumala juhtimine ja meie juhtimine? 2. osa

13.10.2004 | | Rubriik: Järjejutt

(Algus EK nr 37, 6.10.)

Mida me siis teada tahame või üldse võime teada saada? Kas seda, et meie plaanid on õiged? Või seda, missugused on Jumala plaanid? Või kas nende vahel on kooskõla? Või kuidas tavajuhtimist korraldada? Või seda, et vaatamata meie tegevusele juhib lõpuks ikka Jumal? Või tahame teada seda, mis välja tuleb? Kas levinud lööklause «Inimene mõtleb, Jumal juhib» on üldse õige? Või kui on, kas see on kollektiivi tasandil kasutatav? Kui ikka veel peame seda võimalikuks, kas siis tulemus kujunebki «Nii, nagu Jumal juhatas»? Aga milleks siis üldse enam mõelda?
Näeme, et oleme üsna ahtal pinnal. Arutlusruumi saamiseks soovitan valida mõne näite Piiblist ning vaadelda neid juhtimistegevuse alalt tuttavate kategooriate valgusel. Seejuures ärme kasuta lähtepunktina Jumala ja inimese tegevuse kirjeldamisel mitte teadlikult vastandatud, vaid pigem samasuguseid, paralleelselt rakendatud kategooriaid. Piibli uurimise tulemus võib olla meie jaoks kas uudne või siis «nagu alati». Aga ärme veel sellepärast muretse! Loengu alguseks on juba piisanud «omast vaevast».
Lambakarjusest majandus- või peaministriks
Joosepi jutustuste tsükkel (1Ms 37–50) rabab meid oma mahu ja kompositsioonilise ettenägelikkusega. Algus on kirgas, kuid sisaldab konflikti eeldusi. Nooruke Joosep oli isa lemmik, kuid tähelepaneliku nooruki komme kanda isale ette oma vendade tembud ja jutustada neile vendade poolt kohe tähenduslikuks tõlgendatud unenägu viisid omakohtuni, mis küll ei lõppenud lausa venna tapmisega, küll aga tema müümisega võõrsile.
Joosepi, tema isa ja vendade (ette)teadmine järgnevatest sündmustest siin ka lõpeb, üksnes Piibli lugeja «läheb Joosepiga kaasa». Joosepi imelist asetamist Pootifari koja ülemaks võib põhimõtteliselt võrrelda elus muidu ette tulevate «juhustega», kuid edasi lugedes näeme peatselt märke rohkemast, nimelt Jumala plaanist, kes teksti kohaselt õnnistas egiptlase koda Joosepi pärast (1Ms 39:5).
Värske alamastme juhi moraalne proovilepanek peremehe proua poolt pidas proovile vastu, kuid näitas selgelt, et intriigide valelikkuse eest ei ole keegi kaitstud. Joosepi ärksus ja side Jumalaga saab aga veelkordse kinnituse kaasvangide ja vaarao unenägude seletamise kaudu.
Joosepile unenägude kaudu osaks saanud teadmine tuleviku kohta pärines Jumalalt, kuid Joosepit ennast nimetatakse siiski mõistlikuks ja targaks (41:39), seega niisuguseks inimeseks, kes suudab juhtida. Järgnevad sündmused viljavarude kogumisel näitavad Jumala plaanide perspektiivsust. Samas on tegemist otsekui tippastme juhi plaanimise ja administreerimise oskuse esitamisega.
Teeme kokkuvõtte. Jumal on loonud Joosepile eeldused tegevuseks, esmalt lasknud tal sattuda raskustesse ja toonud ta sealt välja, näidanud juhiks kasvava karjuse inimlikku haprust, aga ka tema võimekust muutuvates oludes hakkama saada.
Kuna Joosep oli ülem Pootifari kojas, seejärel vangide üle vanglas ja hiljem ka vaarao kojas, siis näeme, et juht saab ikka ja jälle juhiks kui selleks võimalus avaneb. Ametiaja põhjendatud pikkus oli liigendatud 7aastaste tsüklite kaupa. Seegi on arukas aeg suurema plaani elluviimiseks. Joosepi kui juhi iseloomus esinev vaimulik joon avaldus selles, et ta andis oma võimete eest Jumalale au. Joosep sai praktilise juhtimisetöö siis, kui talle oli mingi osa tuleviku visioonist teada antud.
Joosepi jutustuses on teoloogiline rõhk Jumala plaanil, mis oli: a) sedapuhku majandusliku rõhuga; b) leidis põhilise teostumise võõral maal; c) lähenedes finaalile tegi lugejale selgeks, et sündmustiku eesmärgiks oli toita Iisraeli (1Ms 45:5 ja 50:20).
Siin on oluline näha, et jutustuse tegelastest sai Jumala plaan ja juhtimine esmalt selgeks Joosepile endale ja siis tema suu kaudu teistele. Jumala osa on nähtav kogu jutustuse nii-öelda raamses või koguni üleraamses skeemis, milles ka inimene hoolega kaasa mõtles, asetades oma mõtlemise talle ilmutatu raamidesse. Inimene Joosep planeeris tulevikku «paari ametiaja piires», mis aga mahtus Jumala raamplaani sisse.
Damaskuse matkalt kruiisile Rooma
Erinevalt noorukese Joosepi karjamaid mööda uitamisest ja passiivsest sattumisest Egiptusesse asetatakse Paulus lugeja ette täiskasvanuna kui haritud ja sihiteadlik tegude inimene. Tal on selged plaanid, aga need muudetakse. Tulevikku mõjutava unenäo asemel on siin kutsumisnägemus, millest asjaosaline ise lugejat teadustab (Gl 1:15j).
Kui Joosepi puhul saame järeldada, et tal tagantjärele oli arusaamine oma funktsioonist, siis Pauluse puhul paistab, et tal on juba kutsumisilmutuse ajast peale mingi teadmine oma ülesandest, seega Jumala eesmärgipärasest plaanist temaga. Vähemalt nii on Luukas seda kirjeldanud Ap 9:15.
Juba Joosepi loos kogetud inimlik nõtrus leiab Pauluse puhul kinnitust tema enda sule läbi. Paistab, et ilma nõtruseta (2Kr 12:9) ja aktsepteeritud ning vähemalt väljapoole paistva totruseta (1Kr 1:25) ei ole evangeeliumi alal «edu» oodata.
Näeme aga, et Paulus plaanib oma tegevust hoolega, valmistab ette reise ja kirjutab kirju. Suurima kirjaliku ettevõtmise, Rooma kirja, eesmärgiks oli valmistada pinda ette Roomas, millest pidi saama misjonibaas kaugeimas läänes, Hispaanias. Nii oli kirja mõte täita vahe-eesmärgi rolli suurema eesmärgi nimel (Rm 15:28). Pauluse puhul olid planeerimise arukus ja strateegia suurepärased.
Pauluse kirjades aegajalt esinev «totruse retoorika» oli omast kohast stilistiline võte, mis oli Jumala palge ees tegelik, inimeste silma ees aga võibolla taktikaline. Räägi totrana näides tarka juttu, ja kõik imestavad.
Mängis ju juba kuningaks võitud Taavet «taktikalistel kaalutlustel» Gati kuninga ees hullu ning laskis endale ila habemesse voolata (1Sm 21:14). Näeme, et karismaatiliseks juhiks olemine nõuab paindlikkust!
Pauluse plaanide hulgast oli vähemalt Hispaaniasse minek see, mis ei õnnestunud. Kas ta keisri kohut nõudes ja vangina Rooma püüeldes salaja oma Hispaania reisimise plaanist kinni pidas või oma plaani muutis ja keisriga kohtumist uueks plaaniks pidas, ei ole meil teada. Igatahes Luuka esituses täitis ilmselt Jumala plaaniks peetud Pauluse vabakäigu vangistus ja samaaegne kuulutus Roomas head eesmärki ning viis lõpule evangeeliumi liikumise Jeruusalemmast Rooma (Ap 28).
Kokkuvõtteks näeme, et Paulus kogeb oma kutsutust ja asetatust, saab mingi ilmutuse Jumala plaanist ja teeb siis oma plaane. Samas ei adu temagi Jumala plaani kuigi täpselt – seda võime öelda vaid juhul, kui oletame, et hilisem ajaloo kulg Jumala plaane peegeldab, see ei ole aga iseenesest tõestatav.
Paulus kui juht ei tea siiski paljutki Jumala plaanidest, kuid ta teadis niisugust osa, mis oli tema töö jaoks vajalik. Sellest piisas, ja oma ülesande äratundmine on üks tarkuse ja õige toimimise võtmeid. Paulus arutleb kui mees ega soovita meilgi mõtlemise poolest lapseks saada (1Kr 14:20).
Ta näib olevat valmis plaane muutma ja valib eesmärkide saavutamiseks sobiva taktika, mille üheks elemendiks on näiteks kirjades mõni stiilivõte. Ta mõtleb liikumise tulevikule ja kasutab abilisi ning kaastöölisi. Mingil määral ta delegeerib ülesandeid ja kontrollib kogudustes toimuvat.
Linnukese mure juurest viljaaida ukse taha
Lauluga «Kas on linnukesel muret» kutsutakse lapsi sööma ja parafraseeritakse didaktiliselt Jeesuse poolt Galileas antud õpetust lindudest taeva all ja lilledest väljal. Kuidas tunneb end siin täiskasvanu? Kuidas meie sellest laulust kõneleme, ehk siis, kuidas me tegelikult neist asjust mõtleme?
Sageli öeldakse: «Ma pean talveks puid muretsema.» Aga ma vastan, et «Tee puid või osta siis neid!» Edasi öeldakse, et ma pean lapse eest muretsema. Aga räägi siis temaga ja vaata järele, mida ta teeb ja tahab! Öeldakse, et ma pean endale naise muretsema. Aga püüa siis kellegagi tuttavaks saada ja tema lugupidamine võita! Küsitakse, et kas ma pean selle ja selle asja pärast jälle muretsema? Aga mõtle siis järele ja püüa kujundada oma seisukoht kogu probleemi suhtes!
Eestlastele, kes kasutavad «murekeelt», on muretsemise teema üsna paljus keelekasutuse küsimus, kuid mitte ainult. Vastasel korral ei kohtaks me muretsemise teemat teiste rahvaste juures samasugusel kujul.
Muretsemise juureks on mure probleem ise, milles peegelduvad inimese teadmatus, määramatus, piiratus ja suhtumine neisse. Esimese kolme suhtes ei saa me midagi ette võtta, seesugune on lihtsalt meie olemine.
Need tunnused on meil lilledega ja lindudega ühised. Nii sarnane on siis loodu olemine. Muretseda aga linnud ja lilled vist ei saa ega suuda siis ka kujundada suhtumist oma olemisse. Muretsemine on siis kõige muu kõrval murelik olemine.
Kuna seesugune muretsev olemine iseenesest midagi ei muuda, osutas Jeesus muretsemise kasutusele. Ta õpetas ka palve, mis võib aidata, sest usalduses lausutud sõnad «meie igapäevast leiba anna meile täna» aitavad vähemalt kas või kordamise kaudu tuua rahu meie üksikusse päeva.
Muretsev juht võib tegevusi planeerida ja võib seda mitte teha, elades jooksvate ülesannete lahendamise rattas. Hoolikalt planeeriv juht võib muretseda ja võib mitte muretseda, olles hõlpsamini valmis nii korrektiivideks kui ka ebaõnnestumisteks. Muretsemine on ebakindluse indikaator, liiga suur jäikus ja enesekindlus aga ohutegur kogu tegevusele ja liikumisele.
Vähese muretsemisega plaanides võib seda iseenesest teha õigesti või vääralt. Vähene muretsemine mõjutab psühholoogiliselt nii planeerijat kui ka tema lähikondseid, kuid ei muuda plaani sisu. Muretuse mõju plaani õnnestumisele ei ole vist võimalik tuvastada. Hinnang plaanile ja planeerijale oleneb ikka plaani eeldustest, eesmärgist ja motiividest.
* Eelduste all mõtlen plaanimise lähtepunkti ja ressursianalüüsi ehk, kas lähtume Jumalast ja kas arvestame torni ehitamiseks vajaliku materjaliga. Siin esinevad nii usuline eeldus kui ka talupojamõistuslik aineline kaalutlus.
* Eesmärgi juures küsime, mida tahame saada ja kuhu jõuda, missugune on Jumala koht eesmärgis. Kui suur on eesmärgi põhjendatus.
* Motiivi puhul küsime, miks me seda või teist tahame, missugune on siin Jumala ja minu/meie vahekord.
Nagu näha, on iga punkti juures kaks poolust – Jumala ja inimese oma. Missugune on nende vahekord, sellest oleneb palju. Ilmselt on nii, et nende pooluste vahel on loomu poolest teatav pinge, kuid loogiliselt ei peaks neid vastandama, vaid allutama teise, inimese, osa esimesele, so Jumalale.
(Järgneb)
Randar Tasmuth

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)