Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Jumala plaanid ja meie plaanid? Jumala juhtimine ja meie juhtimine? 1. osa

06.10.2004 | | Rubriik: Järjejutt

Ettekanne on esitatud konverentsil «Meie plaanid ja Jumala juhtimine» Pärnus 24. septembril.

Saateks
Nii kristlased kui ka mittekristlased on haaratud juhtimisega seotud ülesannete lahendamisse. Olgugi nii, et kristlaste tegevuspiirkond on enamasti «oma ala» ehk koguduste elu juhatamine ning mittekristlaste hooleks on terve elukorraldus planeedil Maa, on juhtimise alal siiski palju ühiseid jooni ja seaduspärasusi, mis kehtivad igal juhul ja kõikjal. Juhtimine on ju kompleksne sihipärane tegevus püstitatud eesmärgi saavutamiseks ning seega objektiivsetele üldprintsiipidele alluv.
Juhi isiku ja juhtgrupi mõiste juurde minnes hakkab rohkem kaasa mängima subjektiivne faktor. Siin ilmneb mittekristlaste ja kristlaste puhul juhtimistegevuses juba rohkem erinevusi. Muu hulgas on erinevad mitte ainult juhtimisel kasutatavate lausete ja sümbolite tähendus, kasutamine ja nende poolt edasi antav signaal, vaid ka tegevuse perspektiiv ja rõhuasetused.
Tõenäoliselt ei oleks Statoili bensiinijaam koguduses rahuldavalt toimiva juhtimisstiili kasutamise puhul kuigi edukas, kuid ükski teadaolev bensiinijaamade kett ei toimi tõenäoliselt järgnevad 2000 aastat järjepanu. Mis on siin siis erinevat? Kas tegevuse ammu lõpetanud Eesti Kütuses käis töö «nagu Jumal juhatas», seevastu Statoil aga planeerib kõike arukalt?
Inimlik kokkuvõte mingist ettevõtmisest lausega «Läks, nagu Jumal juhatas» võib olla ja ongi kasutusel nii kristlaste kui mittekristlaste suus. Missugune on kummalgi juhul kasutustähenduse erinevus? Kui aga mittekristlane väljendab tõdemust, et «Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati», siis kas kristlane võib oma ebaedukalt kulgenud projekti kohta samuti öelda? Ja kui ütleb, missugune on sel juhul nende sõnade ja sümbolite tähendus ning mõtteavalduse taustsüsteem? Kes «on süüdi» ebaõnnestumises ja kes «juhtis»?
Missuguseks võivad kujuneda Jumala toimimist ja inimese tegevust puudutavad analüüsid siis, kui pealkirjastame oma arutluse teisiti, näiteks nii, nagu tahan seda teha oma ettekandes «Jumala plaanid ja meie plaanid? Jumala juhtimine ja meie juhtimine?». Kui kasutame Jumala töö ja inimese tegevuse puhul paralleelselt samu sõnu, satume vastamisi probleemi raskuse teravikuga. Kui palju meid selle juures Piibli kasutamine aitab, on juba ise küsimus.
Küsimuse seadest
Jumala tegevust saab inimene iseloomustada üksnes nende keeleliste sõnadega, mida ta enda ja nähtava maailma puhul kasutab. Nii tegid ka Piibli kirjutajad ning kõnelesid tõsimeeli Jumala mõtlemisest, tahtest, meelest, meele muutmisest, oma tegevusest inimestele teada andmisest, ilmutamisest, kohtust jne. Nii moodustab Piibli kõne Jumala plaanidest ja Jumala juhtimisest ühe osa sellest, mida kokkuvõtvalt nimetame ilmutuseks. Kust mujalt me üldse teame, mis Jumalal mõttes on?
Jumala plaane ja juhtimist võime tagantjärele küll tuvastada Piiblist ja ajaloost tervikuna, ning subjektiivsel tasandil julgetakse rääkida Jumala juhtimisest «minu elus», kuid see viimane ei ole teistele inimestele ei selgitatav, laiendatav ega üldistatav ja peab täna kõrvale jääma. Eriti hirmuäratav on see, kui mõni mõjukas peaminister või president arvab end toimivat Jumala tahte teostajana või kristluse eest võitlejana. Aga kuidas võib niisugune varblane teada, mis toonekurel mõttes on?
Teoloogid on üsna edukad Jumala plaanidest ja juhtimisest kõneldes siis, kui vaatluse all on kas loodu või mineviku sündmused. Vaadeldes universumit, näeme, et selle plaanipärasusele viitab ka Piibel (nt Ps 8; Ii 38jj.), ning see, et maailm on valmistatud tarkusega (Õp 3:19; Rm 1:18-23 jm), paistab silma ka looduse vaatlejale. Tarkuse võimest tunda minevikku ja ennustada tulevikku arvatakse vahel, et see võib ka inimestele osaks saada (Trk 8:8)1.
Planeerimist ja juhtimist sisaldavaid küsimusi tuleviku kohta esitades lähevad visandatud piltide osas aga lahku mitte ainult teoloogide vaated, vaid ka pühakirja tekstid. Näiteks Ii 8:9 kohaselt inimesed on eilsed ega tea midagi. Jumala-poolsete plaanide teadmise osas ei ole me siis sugugi paremas seisukorras. Teisest küljest toob prohvetikirjandus näiteid Iisraeli ajaloo Jumala-poolse kujundamise sihipärasuse kohta ja Apostlite tegude raamat esitab algkristluse arengut plaanipärase misjonikava teostumisena.
Kuid kui me näiteks planeerime oma 5 aasta pikkust tegevuskava, siis on sealt vähe abi saada. Suurema perspektiiviga sündmustel nagu Mk 13 taustal olevatel globaalsetel kataklüsmidel, mis viitavad Jumala kaugele plaanile, ei ole meie tavaplaneerimisele mingit mõju, sest meie ei saa neid eshatoloogilisi makromudeleid kasutada. Nii peame tõdema, et planeerides ja oma kavasid tehes peame arvestama esmalt selle tingimusega, et põhilised praegused olusuhted ei muutu, sest muidu ei saa planeerida. Teiseks tuleb arvestada, et meie perspektiiv ei ole siiski kuigi pikk.
(Järgneb.)
Randar Tasmuth

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)