Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Jumala pale

21.05.2003 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust!
Ps 66:20
Halastuses hoitud… maailma ajastu otsani, kuni igavikus Jumalat palgest palgesse näeme.
Tänases päevas on Jumal oma palgega mu poole, vaatab mu hingeldamise ja hingamispäevade peale. Pale mu poole, et tähele panna, mis vaja – kus juhtida mind.
Kas tõesti on Tema see, kes lõi taevad ja maa ning kelle väed oma heldusega on varjamas mind? Tõesti, oma tõotust mööda teeb Ta seda.
Mina aga? Vaatan taevaste taevaid ja tähetolmu eksin.
Mõtlen olnud ja olevaid, tulevaid põlvi ja näe – kübe olen ses hulgas. Mõtteis mõõdan maailma määra.
Mis on see, mis sunnib Jumala palge ära pöörama, mida on Tal raske me juures vaadata? Need pole vast üksikud teod, vaid pigem isemeelsus ja vastalisus Temale. Kui kaua võib Ta taluda oma loodud inimlaste trotsi ja Jumala armastuse ning armu kiusu? «Ma tahan näha, kuidas Jumal minuga toimib, kui kaua kestab Ta halastus mu vastu» – nii on öelnud hulk suuri kurjategijaid ning karta on, et nii on Jumalat kiusates mõelnud suurem hulk vähema võimuga inimesi, kui arvata julgeme.
66 psalmi vormijale ja selle kiituselaulu lauljatele pole oluline leida oma kohta loodu kõiksuses ega küsida piiride järele. See kõik tuleb hiljem, siis, kui Jumala halastuse ligiolu saab liialt tavapäraseks ja äravalitus omaette mõõduks.
Siis aga, kui otsitakse Jumala palet ja Tema ilmumise ilminguid, on kohased psalmi 66 tänulaulu sõnad armu kestmise pärast.
Piiri järele küsides võib olla oht, et seda uurides avastame end ühel hetkel liialt kaugel, sealtpoolt piiri. Enne, kui otsida piiri, oleks hea teada tuuma. Siis ühtäkki teisenevad küsimised ja otsimise siht.
Kas ei piisa sellest teadmisest, et oled Jumala meelevallas, Tema halastuse valitsemisalas? Kas on ikka vaja küsimustega kiusata iseend ja Issandat? Kindlasti on arupärimist ja kindluse otsimist, kuid õnnistuseks on, kui see sünnib Jumala armu keskmes, mitte selle piiridel ekseldes.
Pole tarvis eemalduda Jumalast, et näha, kui kaugel Temast me veel Ta palet seletame.
Tänu psalmistile on ta enese meelest otseselt seotud antud vägevate tõotustega, mis ta suust on tunnistusena Jumalale antud. See meelekindlus peaks olema meiegi osa. Kui ka meie oma ülevaid sõnu alati tegudega ei kinnita, siis ometi soov elada osa saadud halastuse kohaselt muudab meid ja annab kindluse, et Jumal oma armutõotustest ei tagane iial, ei selle maailma ajastu kestel ega tulevasel ajastul.
Toogem siis tänu Jumalale Tema kestva halastuse eest, püsigem Ta armuriigi südames, nii-öelda pealinnas, mis taevase uue Jeruusalemma eelpaiste. Otsigem Jumala palet ja hoidkem kinni sellest rõõmsast kaitstusest Ta pilgu all, mis märkab kõike kurja me ümber ja sees ja hoiab meid sellest.
Tasugem eneste tõotused ja püsigem armus.
Aare Vilu

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)