Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala lunastav viha

04.12.2019 | | Rubriik: Jutlus

Js 35:3–6
Inimene on harjunud mõtlema Jumalast kui kellestki, kes on väljaspool aega ja ruumi ning teisel pool meie tunnetuse piire. Ega see mõte vale olegi – kui Nägija Johannes kirjeldab, et Jumala trooni ees oli „midagi, mis oli nagu klaasmeri“ (Ilm 4:6), tähendab see, et Jumal on sealpool nähtavat taevalaotust. „Jumal on taevas ja sina oled maa peal“, öeldakse Koguja raamatus (Kg 5:1). Ka siin ei ole taevas mitte paik ruumis, vaid Jumala olemise mõõde, mis eristab teda kvalitatiivselt kogu loodust. Öelda, et Jumal on taevas, tähendab öelda teiste sõnadega, et ta on oma looduga võrreldes „täiesti teistsugune“.
Kui Jumal oleks vaid „täiesti teistsugune“, ei oleks meil võimalik temaga suhelda. Loomulikult on neid, kes tahaksidki, et Jumal oleks vaid mingi ebamäärane „miski“ kusagil kõrgel ja kaugel, nagu on neidki, kes tahaksid, et Teda üldse ei oleks. Kuid suur osa inimestest ihkab ikkagi (isegi kui nad seda ei teadvusta) ühendust Jumalaga, kes on meie olemise alus ja kõike mõjutav Tõelisus. Advendiaja rõõmusõnum ütleb meile, et seda ühendust soovib ka Jumal ise. Ja see on määrav. Jumal otsekui murrab end läbi nähtava ja nähtamatu maailma piiride, nii et Jesaja võib hüüda: „Olge kindlad, ärge kartke! Vaata, teie Jumal! Kättemaks tuleb, teie Jumala karistus; tema ise tuleb ja päästab teid“ (Js 35:4).
Sellele hüüdele järgneb rida pilte, mis kirjeldavad maailma, mille Jumala sisenemine aeg­ruumi loob uueks – maailma, milles haigus taganeb tervise eest, surm elu eest, põuase maa viljatu pinnas küllusliku viljakuse eest (Js 35:5 jj). Nõnda kirjeldab prohvet Jumalast lähtuvaid uue olemise vägesid, mis võidavad ära mitteolemise hävitavad jõud ning vabastavad meid hirmust hävingu ja olematuse ees.
Ent meie tekstis on midagi, mis võib tunduda tänasele piiblilugejale võõrastav ja mõistetamatu. Selleks on vastuolu kahe väite vahel. Ühelt poolt ütleb prohvet „Olge kindlad, ärge kartke!“ ja räägib Jumalast, kes meid päästab. Kuid samas on kohe juttu ka Jumala vihast ja kohtust. Kuidas neid kahte ühendada?
Tänapäeva evangeelsetes kirikutes räägitakse harva Jumala vihast, sest arvatakse, et see traumeerib inimesi. Kuid taoline jumalapilt ei vasta sellele, millest räägib Piibel, kus Jumala vihast ei kõnele üksnes Vana, vaid ka Uus Testament (vt nt Rm 1:18 jj). Tulemuseks on, et Jumalast on tehtud kõigega leppiv ja vaid oma laste soovide täitmisele pühendunud papake. Viimasest tuleneb omakorda tänapäeva maailmas laialt levinud eksiõpetus, nagu oleks igale inimesele tagatud lunastus. Taolise papakesena kujutletud Jumal ei ole aga tõsiselt võetav – tal puudub pühadus ja majesteetlikkus, mida kristlik teoloogia on pidanud Jumala jumalikkuse üheks põhiliseks avaldumisvormiks. Sellise jumalakujutluse taustal ei ole mõistetav ka luterluse tähtsaim õpetus – õpetus õndsakssaamisest üksnes Jumala armust.
Ent Piibel kõneleb meile Jumalast teisiti – ta räägib temast kui Loojast, kellel on absoluutne meelevald kogu oma loodu üle, mida võrreldakse pottsepa meelevallaga savi üle (vt Jr 18:1–6; Rm 9:20–21), ja kui viimsest Tõelisusest, keda peab võtma tõsiselt, sest tema otsustab nii meie olemise kui ka mitteolemise üle. Ent Piibel räägib ka sellest, et seesama püha ja sealpoolne Jumal sünnib Jeesuses inimeseks, saab otsekui üheks meie seast, et meid lunastada – mitte seepärast, et oleksime seda väärt (rääkimata siis sellest, et ta lihtsalt „peab“ nii tegema), vaid seepärast, et ta tõesti hoolib meist ja tahab meid lunastada.
Paul Tillichi sõnadega: tiitel „Issand“ väljendab Jumala haaramatut majesteetlikkust, tema lõpmatut kaugust oma loodust ja tema võimu loodu üle. Tiitel „Isa“ väljendab seevastu Jumala armastust ja halastust ning tema hoolt inimese eest. Need tiitlid täiendavad teineteist, sest kui Jumal oleks üksnes Issand, võiks teda kujutleda despoodina, kes üksnes käsutab ja oma käskudele pimedat kuulekust nõuab. Kui ta oleks aga üksnes Isa, tekib eespool kirjeldatud infantiilne jumalapilt. Tillichi sõnul oleks Issand, kes ei oleks Isa, deemonlik, ent Isa, kes ei oleks Issand, oleks sentimentaalne, ja ta ütleb, et kristlik jumalapilt võib langeda mõlemasse äärmusesse.
Ehk on võimalik Jumala armastuse ja tema viha suhet seletada ka nii: Jumala viha ei ole türanni pime hävituskihk ega ka mingi omaette nähtus Jumala armastuse kõrval. Kui Jumala põhiolemuseks on armastus, peaksid kõik Jumala omadused, sealhulgas ka tema viha, olema tema armastuse väljendusvormid. Jumala viha näitab, et Jumal ei ole inimese suhtes ükskõikne. See on jõud, mis paneb Jumalat tegutsema – hävitama pattu ja mitteolemise vägesid, ilma milleta ei oleks võimalik lunastus. Nõnda on siis Jumala sünd inimeseks, millest kõneleb meile advendiaeg, üheaegselt nii tema armastuse väljendus kui ka tema viha ja kohus – viha kõige selle vastu, mis meid temast lahutab, ning kohus patu ja uskmatuse üle – kohus, mis toob maailmale lunastuse. Aamen.
Lahe_Jaan_ek copy

 

 

 
 

Jaan Lahe,
Mustamäe koguduse abiõpetaja

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)