Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Jumala lõa otsas

31.08.2016 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Saarde koguduse kellamees Riho Schmidt on oma vaimuliku kodu leidnud Saarde kogudusest. Kätlin Liimets

Suur kirikuvõti käes, sammub Saarde pastoraadi veranda suunas Riks ehk Saarde koguduse kellamees Riho Schmidt (57), kellest on saanud viimase 12 aasta jooksul lausa asendamatu inimene koguduse rohkete tegemiste juures.

Kuldsete kätega mees
«Riks on teinud kiriku juures kõiksuguseid remondi- ja elektritöid. Pastoraadi teisele korrusele vedasime veetorud, ehitasime vannitoa jne. Ta mõtles ka aastate eest välja, kuidas tormis kannatada saanud torni katuseplekki seestpoolt, välja minemata parandada. Riks teab ehituslikult kõike, mis siin on,» tunnustab koguduse õpetaja Arvet Ollino oma abilist.
Olen üllatunud, kui minu vastas istuv lihtne, sooja naeratusega ja puhta ruudulise särgiga mees tunnistab valehäbita, et 12 aasta eest oli ta kodutu alkohoolik. Riho oli üks esimestest, kelle Arvet Ollino eluheidikutest n-ö ümberkasvatamisele võttis ja aastatepikkuse vaevarikka teenimisvaldkonna ukse justkui avas.

Südame külge kasvanud
Praegu töötab Riho nädala sees ühe talumehe juures ja nädalavahetusel tuleb n-ö koju ehk koguduse juurde. «See koht on südame külge kasvanud, ei saa üle ega ümber,» tunnistab ta.
Läänemaal Ristil sündinud ja seitsmeaastaselt ühes perega Pärnu kolinud Riho kasvas koos vennaga mittekristlikus peres. Ta on olnud erinevates ametites: autojuht, mootori mähkija, puurkaevude puurija, karjak. Lähem ring teab, et tegemist on ka kaevumeisteriga, kes ilma moodsate masinateta oskab veesoonte leidmise kõrval määrata ka nende sügavuse.
Muheledes ütleb Riho, et veesoonte sügavuse määramine on saladus, mille ta ühelt vanalt kaevumeistrilt sai ja loodetavasti kunagi oma tulevasele õpilasele edasi annab. «Praegu on vara veel, tervist on,» poetab saladusehoidja moka otsast.
Kui juhin jutu isiklikule elule, on Riks napisõnaline. Jah, ta oli abielus, on ka tütre ja poja isa ning kahe lapselapse vanaisa, aga pereeluga läks tol elu mustal perioodil, nagu läks … Saarde pastoraadis leidis Riks lisaks ulualusele, tööle ja täis kõhule ka vaimuliku perekonna.

Hingerahu leidnud
Küsimusele, kuidas Jumal ta kätte sai, vastab Riks naerdes, et ei tea, kas ta ikka päris kätte sai, aga lõo otsa võttis küll. Ta ristiti 2010. aasta sügisel, mil ilmad olid juba jahedad. Riks väristab õlgu ja meenutab, justkui oleks see äsja toimunud, kuidas külm ristimisvesi krae vahele nirisedes ta ristiinimeseks tegi.
Minu vestluspartner tunneb end veidi ebamugavalt, kui küsin, kas ta pühakirja on lugenud. Ei ole, aga ta kuulab, mis õpetaja räägib, ja talle meeldib selle üle arutleda. «Maailmas on palju uske: islam, kristlus jne. Nad on aktsepteerinud, et Jumal on üks, aga miks on siis usuasjad siin nii ja seal naa,» on Riho nõutu.
Kui küsin, mida pastoraadi elu viimase 12 aasta jooksul Riksile andnud on, jääb ta mõtlikuks, pilk libiseb aknast kiriku torni paitama: «Usk on mind rahulikuks teinud, hingerahu andnud. Üks päev korraga, ei ole vaja rabeleda. Hing on sees, söök ja riie on. Kui palju ühele inimesele ikka vaja on …»
Kätlin Liimets
Samal teemal: «Nad on minu inimesed, nende eest tuleb palvetada …» (EK nr 32, 17. aug. 2016).

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)