Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Jumala lapsed

13.02.2002 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Selleks ongi Jumala poeg saanud avalikuks, et ta tühistaks kuradi teod.
1Jh 3:8b
III aastatuhande esimeselt poolelt eKr pärineb üks iseäralik lugu Sumeri linnade Lagaši ja Umma piiritülist. Minnakse riidu piirikanali pärast (umbes nagu Pearu ja Andres «Tões ja õiguses»). Sõja vältimiseks kutsutakse asja lahendama mees kolmandast linnast. See kuulab osapooled ära ja peab nõu jumal Sataraniga (kõla poolest lähedane heebrea saatanale), kelle kohuseks oli valvata selle järgi, et esitatud kohtuasja ikka menetletaks seaduse järgi – ühesõnaga, midagi prokuröri poole. Tsiviilasjas on prokurör nõuandja, kriminaalasjas süüdistaja.
Pea samast vaimust on kantud Piiblis Iiobi lugu. Iiob on hageja Jumala vastu, ta tahab Jumala ja enda vahel õigust jalule seada. Saatan teostab prokuratuuripoolset uurimist kostjaga (Jumalaga) nõu pidades. Iiob läheb ülemkohtuni välja, seal seisab kostjaga silmitsi, viimane küsib: Kes see on, kes mõistmatute sõnadega tahab varjutada minu nõu? Pane nüüd vöö vööle kui mees, mina küsin sinult ja sina seleta mulle! Kus olid sina siis, kui mina rajasin maa?…
Ja Iiob vastab: Ma olin ainult kõrvaga kuulnud kuuldusi sinust, aga nüüd on mu silm sind näinud! Seepärast ma võtan tagasi kõik ning kahetsen põrmus ja tuhas!
Õigus saab jalule seatud ilma kohtuotsuseta, sest kogemata kombel Jumal ongi õigus. Iiob saab sellest aru ja langeb põrmu ja tuhka (heebrea keeles üks ja sama sõna). Tuhkapäeval pannakse enesele tuhka pähe, et sümboolselt olla samamoodi kui Iiob – justkui ilma õiguseta, ent siiski õige. Et olla põrm, millest Jumal võib võtta ja voolida.
Seepärast räägib Jeesus kohtust: Ära mõista kohut, et sinu üle ei mõistetaks. Kui keegi sinult kohtu kaudu nõuab särki, anna ka kuub. Sest nii saab küll igaüks oma õiguse, kuid ta pole liiatigi õige. Pigem, armasta oma ligimest, sest selleks on Jumala poeg avalikus saanud…
Tauno Kibur

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)