Esileht » Teemad » Teoloogilist »

Jumala keerulised teed

18.03.2009 | | Rubriik: Teoloogilist

Üks suuremaid prantsuse teolooge Olivier Clément (1921–2009) on lahkunud.
Kirik õpetab, et Jumal «kutsub» iga inimest ning usaldab talle siis ülesande, mis on ainult temale määratud ja millel on tähtis osa jumalariigi ehitamisel.
Olivier Clémenti huvitas kogu Euroopa kristluse ajalugu juba sellepärast, et Jumala kutse väljendab end siin mitmesugustes vormides. Lähtepunktiks osutus usuvastane miljöö, sotsialistlik perekond, täielik religioosne «kirjaoskamatus». Sellele järgnes tõe otsimise ajajärk luule, kirjanduse, Piibli ja idamaiste mõttemallide rägastikus.
Vaimustavate otsingute tee
«Kümme aastat otsisin ma religioonide ja müütide laias maailmas. Kõik tõmbas mind ligi. Lõpuks jäin kinni India – maa, kus kõik on püha, jumalik, jumalikkuse ookeani uppunud – ja isiku ainulaadsuse mõiste vahele.»
Kohtumine ortodoksiaga toimus Vladimir Lossky kirjutiste kaudu. Kolmainsuse tee üllatas ja vaimustas. Olivier Clément hakkas õhinal lugema vene kirjandust, Dostojevskit ja Berdjajevit. «Ma avastasin ristiusu ja arutasin, mis ma pean sellega peale hakkama.»
Ühest Pariisi antikvariaadist ostis ta endale ikooni ja selle ees palvetades tundis äkki, et «Kristus on mulle järele tulnud». «Ma panin klambrite vahele kõik, mis ma teadsin religioonidest. Ma usaldasin Teda.»
Olivier Clément oli 30aastane, kui ta lasi end vene õigeusu kirikus ristida ja hakkas vaimustusega uurima usuteadust. Peagi sai mehest, kelle ajudesse oli topitud Nietzschet, Freudi ja Marxi, Vladimir Lossky väärikas järglane, Pariisi ortodoksi ülikooli (Institut Saint-Serge) lugupeetud professor ja rahvusvaheliselt tunnustatud teoloog.
Võitles uskudevahelise dialoogi eest
Olivier Clément on kirjutanud raamatuid, teinud kaastööd teiseusuliste ajakirjadele, võidelnud kristlaste ühtsuse eest, sest kristlaste ühtsus on «trinitaar­ne kohustus». Kirik oleks siis «sakramentaalne, mitte unustades, et pühakiri ise on üks sakrament. See tähendaks universaalsust, kuid ka mitmekesisust» ja pakuks nõnda vastuseid tänapäeva inimese küsimustele.
See suur mõtleja, «üks olulisemaid prantsuse usuteadlasi, üks suuremaid 20. sajandi teolooge üldse», nagu kirjutasid ajalehed meistrist järelehüüetes, võitles pidevalt avatud uskudevahelise dialoogi eest. Ta ei õigustanud sünkretismi, vaid soovitas välja otsida evangeelseid elemente, mis esinevad kõikides uskudes. Tuleb vältida ükskõiksust ja ka tahet domineerida.
Läbikäimine selliste isiksustega nagu Konstantinoopoli patriarh Athenagoras ja paavst Johannes Paulus II aitas süveneda, loobuda poleemikast, mõtlemisest «vastu». Katoliiklased pidasid teda niivõrd oma inimeseks, et aastal 1998 palus Johannes Paulus II teda kirjutada oma mõtisklused suure reede ristikäigu jaoks, mis leiab aset Rooma Colosseumis.
Raamatukeses «Väike vaimne kompass meie ajastule» leiame mõtteid, mida tasuks edasi mõelda. «Lääne-Euroopa on sunnitud valima olematuse ja pühaduse, hullumeelsuse ja kolmainsuse vahel. Seal küpseb üks uuenenud kristlus, mis võtab kaasa Aasia distsipliinide kaemuslikkuse ja arhailiste uskude kosmilise meele avatud dialoogis teadusemeestega, kes saavad vähehaaval vabaks oma prometheuslikust hoiakust.
See, mis võib järele jääda kogukondadest, mida nimetatakse kristlikeks, variseb kokku või muutub…

Fanny de Sivers

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)