Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala käsi ulatub alati aitama

12.01.2011 | | Rubriik: Jutlus

Jh 4:5–26
Meie ees on üks paljudest kohtumistest Jeesuse rännuteel. Sühhari lähedal kaevu juures kohtab Ta juhuslikult üht Samaaria naist. Iseenesest ei ole selles midagi imelikku, kui kaks inimest juhtuvad samal ajal samas kohas olema. Kui palju on meiegi elus selliseid kohtumisi ette tulnud. Kui vähemalt üks osapooltest on suhtlemisaldis ja on aega vestluseks, näiteks bussis või rongis sõites, siis ka vestlus areneb. Me alustame tavaliselt juttu ilmast, sest see on universaalne teema. Seega ikka millestki sellisest, mis antud hetkel aktuaalne on.
Jeesus oli käimisest väsinuna jõudnud keskpäeva kuumuses kaevu juurde. Jüngrid olid läinud külasse toitu hankima. Nii hea oleks olnud juua mõni sõõm kosutavat kaevuvett, kuid Jee­susel ei olnud, millega seda ammutada. Samal ajal tuli kaevule keegi Samaaria naine. Miks ta teeb seda päeva kõige kuumemal ajal, kui tegelikult keegi väljas ei liigu, mitte aga hommikul nagu teised külanaised? Arvatav põhjus selgub hilisema vestluse käigus: ta püüdis vältida halvustamist ja pilkeid teiste inimeste poolt.
Nii on kaevu juures kokku saanud kaks inimest oma hädaga – üks käimisest ja palavusest väsinud, teine oma elu armuseikluste läbi jõudnud sellisesse sasipuntrasse, kust ta enam ise väljapääsu ei leia. Hädad on erinevad, samas väga inimlikud. Kas üks suudab teist aidata? Nagu me jutustusest näeme, ilmutab Jeesus taas oma jumalikku väge.
Jeesuse palve «anna mulle juua!» on nii mõistetav. Jeesus on lihaks saanud Jumal ja on seepärast kõiges nagu meie. Kuid nende kahe inimese vahel on üks erinevus, millele naine kohe tähelepanu juhib. «Kuidas! Sina, kes oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?» Ei kõlvanud ju juudil juua muulasega ühisest nõust! Imelik oli seegi, et juudi mees kõneles muulasest naisega. Nagu peagi selgub, teadis Jeesus selle naise kirevat elukäiku. Kui keegi külarahvast oleks avastanud nad niimoodi kõnelemas, oleks Jeesust peetud selle kõlvatu naise järjekordseks armukeseks.
Vähe sellest, et Jeesus oli tölnerite ja patuste sõber ning söödik ja veinijoodik, nüüd veel ka naised! Kui see pilt meie päevadesse üle kanda, oleks see umbes nagu keegi korralik mees istuks õhtuhämaruses pargipingil koos lõtvade elukommetega naisega ja nad vestleks omavahel elavalt. Igaüks võib ette kujutada, milline oleks nägija arvamus. Nii näevad ühed ainult süüd ja pattu ning on varmad seda hukka mõistma. Jeesus aga näeb olukorda teisiti. Ta näeb võimalust aidata seal, kus inimlik häda on nii suureks kasvanud, et inimene ise väljapääsu ei leia.
Jeesus küsis ise äsja vett juua, kuid samas lubab anda naisele elavat vett, nii et ta enam janutama ei peaks. Muidugi arvab naine esmalt, et nüüd saab tema igapäevane vee hankimise mure lahendatud. Ta ei pea enam keskpäeva kuumuses kaevule hiilima. Kuid vestluse arenedes toob ta esile oma usuliste teadmiste pagasi ja peagi mõistab, et jutt käib millestki hoopis suuremast kui igapäevane vesi. Jeesuse vastus: «Mina, kes ma sinuga räägin, olengi see (messias)» paneb asjad paika. Naine unustab, miks ta on tulnud kaevule, unustab, mida külas temast arvatakse, ja tormab kutsuma külarahvast: «Kas mitte tema pole Messias?» Nii on naise südames märkamatult toimunud suur muutus, sealt on hakanud voolama elav vesi, millest Jeesus äsja oli kõnelnud.
Mida peaksime meie siit tähele panema? Kõigepealt oma suhtumist inimestesse, kes erinevad meist keele, kultuuri, usuliste tõekspidamiste ja muu poolest. See, et keegi on teistsugune, ei saa olla hukkamõistmise põhjuseks. Naist nähes ei haaranud Jeesus kivi järele, et teda surnuks visata. Käsuseadus oleks selleks loa andnud. Jeesus nägi võimalust aidata. Ilmaasjata ei tuleta käsuseadus juutidele korduvalt meelde, et võõras, kes su väravas on, on ka inimene ja väärib austavat suhtumist.
Meiegi näeme enda ümber palju sellist, mis oleks väärt hukkamõistmist, mis ei sobi kuidagi kokku kristliku elulaadiga. Jeesus mõistis hukka patu, mis lahutas inimest Jumalast. Ometi nägi ta langenud inimeses Jumala loodut, kes vajas abi, ja Ta ulatas abikäe. Sellega ilmutas Ta oma jumalikku väge. Tema käsi ulatub aitama ka sinna, kuhu inimese poolt ulatub ainult hukkamõistmine.
Kui palju on meiegi ümber «Samaaria naisi», inimesi, kelle elujanu on moondunud. Elu tõelise eesmärgi on asendanud raha- ja asjadekultus, janu elulõbude ja naudingute järele, mille tulemuseks on lagunenud perekonnad, pettumus, kibestumine, mõranenud hinged. Kas meie peame suutma kõike seda parandada? Jeesus nii ei ütle. Ta parandas ju ainult ühe Samaaria inimese hingehäda. See läks oma rõõmusõnumiga edasi. Me lihtsalt ei tea, kui paljud selle kaudu veel abi said.
Nii ei pea meiegi pelgama mastaape. Palugem, et Jeesus ilmutaks oma väge ka meie juures, et ka meie võiksime olla tööriistad Tema käes!

Ants Leedjärv
,
Kullamaa koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)