Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jumala kaitseks: kristlus püsib ja langeb koos üksikinimesega

14.09.2010 | | Rubriik: Kirikuelu

 Kuidas läheb? küsis sõber. Tänan, hästi, vastasin mina ja lisasin, nagu üks tark mees Møni saarel oli mind õpetanud: «Kõik muu oleks ju Issanda pilkamine.»
«Jätame Issanda välja,» ütles mu sõber.
Juba kaua aega on katsutud Jumalat ära kaotada. Rohkem kui 150 aastat tagasi ütles Søren Kierkegaard, et kristlus oli juba tollal kadunud ja asendatud kristlaskonnaga. Seejärel on Georg Brandes ja viimasel ajal uusateistid teinud omalt poolt kõik, et ära kaotada seegi, mis iganes peaks olema veel alles jäänud.
Kristlus, ristiusk on kõige  kurja juur, ütlevad ateistid. Mõtelge ainult ristiretkedele, inkvisitsioonile, ususõdadele, Põhja-Iirimaale, katoliikluse preventsiooni- ja abordikeelule, naiste allasurumisele jne.Nii et jätkem religioon kus seda ja teist, juurigem ta välja – mitte ainult avalikust ruumist, vaid ka oma peast.
Ja kaotada ei tule mitte üksnes ristiusk, vaid kõik religioonid. Mõtelge vaid 11. septembrile, see näitab, milleni religioon võib viia: fundamentalismi, türannia ja terrorismini. Religiooni ärakaotamine oleks vabanemine, mis otsekohe teeks meid suuteliseks looma uut ja paremat maailma, mis rajaneb mõistusel ja teadusel vana religioosse mula asemel.
Vastasseisus võitlevate ateistidega võib kas minna vasturünnakule või kaitsta Jumalat. Esimese tee on valinud Christiansen ja Sandbeck oma raamatus «Jumalata ajud». Kierkegaardi käekõrval teen ma siin katset minna teist teed.

Kierkegaard ei ütle, et oleks vajadust religioossuse järele, ehkki füüsilises maailmas on mõndagi, mida me ei suuda seletada, sest religioossus ei tegele välisega, vaid sisemisega, eksistentsiaalsega. Usu vastand ei ole mitte kahtlus, vaid meeleheide.
Inimene on vaim. Aga mis on vaim? Vaim on ISE. Aga mis on ISE? Inimene on lõpmatu ja lõpliku, ajaliku ja igavese, vabaduse ja paratamatuse süntees, lühidalt – jumaliku ja maise süntees, ütleb Kierkegaard. ISE on see, et see süntees on suhtes iseendaga. (Mõtetes, mis meie peas tulevad ja lähevad, peame kogu aeg «vestlust» iseendaga.) Kuna süntees sisaldab jumalikku, peab selle suhe iseendaga samuti jumalikku sisaldama. Muidu on raske, et mitte öelda ilmvõimatu iseennast mõista. Samal viisil, nagu matemaatikas ei jõua kaugele ilma lõpmatuse mõisteta, ei jõuta ka iseenese mõistmises kuigi kaugele ilma Jumala mõisteta.
Üks kristluse otsustavaid ideesid on, et patu vastand ei ole voorus, vaid usk. Aga seda ei ole mõistnud ei ateistid ega Jehoova tunnistajad, ei Sisemisjon ega saientoloogia. Sigaretid, viski ja paljad plikad ei ole patt. On olemas ainult üks patt ja see on igasugusest lootusest loobumine ja meeleheide. Meeleheide on «surmatõbi». Ravimiks on usk. Kierkegaard ütleb: «Usklikul on meeleheitele kindel vastumürk: usk; sest Jumalale on igal silmapilgul kõik võimalik.»
Evangeeliumides on lugusid inimestest, kes tulevad Jeesuse juurde mingi vaevusega ja saavad korrapealt terveks. Siis ütleb Jeesus: «Sinu usk on su terveks teinud!» Missugune usk? Usk millesse? Sellel usul ei ole tegelikult midagi tegemist usutunnistusega. Mis usust räägib Jeesus kui mitte usust võimalusse, usust Jumalasse kui võimalusse?
Religioossus on selginenud peegeldus sellest, mida sa oled mõtelnud oma kõige õnnelikumal silmapilgul. Usk on oodata rõõmsat, õnnelikku, head. Kierkegaard väljendab seda lühidalt ja hästi: «Usk paneb lootuse võidule.» Kui tahad teada, kas sa usud, küsi lihtsalt iseendalt, kas sa usud võitu. Nõnda mõistetuna ei ole usk midagi niisugust, mille ühel hetkel võib igaveseks kätte saada, vaid midagi niisugust, mida kogu aeg tuleb taotleda.
Ateistid, kes paistavad põdevat õnnetut armastust Jumala vastu, tahavad meid uskuma panna, et ristiusk on olnud nagu jalapakk ja et ilma selleta oleks kõik läinud paremini. Aga asi on vastupidi: ristiusk on olnud tehnilise ja majandusliku arengu, teiste sõnadega heaolu hädavajalik eeldus ja jääb selleks ka edaspidi.
Ateistid tahavad meid ka uskuma panna, et kristlus on oopium rahvale. Aga asi on hoopis vastupidi: üksikinimesele on see otsustav jõud. Vaimust lähtuv jõud, mis lähtub kindlast usust sellesse, et Jumalale on kõik võimalik. Täpselt nagu neil inimestel, keda Jeesus tervendas.

Mõtelge sellele, kui viltu on läinud seal, kus on jõutud Jumala ärakaotamisega kõige kaugemale, nimelt kommunismis ja natsismis. Küllaltki palju inimesi on aegade jooksul ka Jumala nimel maha notitud, aga neid on siiski vähe, võrreldes nendega, kes on tapetud kommunismi ja natsismi nimel. Kierkegaard oli Nõukogude Liidus keelatud. Totalitaarsetes süsteemides pole tarvis inimesi, kes on vastu igasugusele türanniale ja alati üksikinimese poolel. Brandes oli lubatud.
Kristlus püsib ja langeb koos üksikinimesega. Kristlus (protestantlikus versioonis) on kindel kants totalitaarsete tendentside vastu. See on otsustav tegur võitluses totalitaarsete süsteemidega, mis püsivad ja langevad koos massiga. Mida totalitaarsemaks süsteem muutub, mida kõrgemale üksikinimese kohale tõstetakse süsteem, seda halvemaks asi läheb. Ja mida paremini edeneb kristluse ärakaotamine, seda varem muutuvad taanlased muhameedlasteks.
[—]
Prantsuse matemaatik Blaise Pascal (1623–1662) käsitleb usudogmat järgmiselt: «Jumalat ei saa tõestada. Aga kui Jumal on olemas, siis võidab usklik kõik ja mitteusklik kaotab kõik. Kui Jumalat ei ole olemas, siis ei kaota usklik mitte midagi ja mitteusklik ei võida mitte midagi. Sellepärast võidame kõik ja ei kaota mitte midagi, kui usume Jumalasse.»
Pascali sõnad on valgustuseks, kui me, Jeesus ühel käel ja Kierkegaard teisel, mõtleme Jumalale kui võimalusele. Umbes 200 aastat hiljem kirjutab Kierkegaard: «Mida rohkem, inimene arvab suutvat või kinnitab endale, et ta suudab olla ilma Igaveseta, seda rohkem ta sisimas selle järele igatseb.» Igavene on seesama mis Jumal.
Isaac Newton ja Albert Einstein olid samuti religioossed inimesed, ja võib nimetada veel paljusid teisi silmapaistvaid religioosseid inimesi. Neid usklikke aumehi tuleb meil meeles pidada, aga inimene ei pruugi olla ei matemaatik, teoloog ega loodusteadlane, saamaks aru, et idee Jumal välja jätta on halb. Kuradima halb.
Hans Schrøder, civ. ing.

Ilmunud Taani ajalehes Berlingske Tidende, 17. 10. 2009
Tõlkinud Anu Saluäär

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle tema on valinud enesele pärisosaks. (Ps 33:12)