Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala juures pole nälga

07.10.2015 | | Rubriik: Jutlus

Jh 6:26,35–37
Minu lapsepõlvemälestustes oli lõikustänupüha altariesine kaunistatud rohkete tänuandidega uudsesaagist, mida usklikud tänutundest, et leib anni toojal ja tema perel laual on, sinna tõid. Need annid altaril või selle ees liitsid usklikud üle maa tänukoguduseks.
Meie tänasele kirjakohale eelnes lugu sellest, kui Jeesus toitis ära viis tuhat inimest (Jh 6:1–15). See andis toidetutele lootust, et Jeesusest võiks saada nende ilmalik valitseja ja hoidja. Jeesus mõistis seda ja ütles: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis.»
Siin, nagu kahjuks palju kordi teisalgi, otsib Issandale järgnenud rahvas temas seda, mis neile maiselt tähtis oli. Tema pidas aga oluliseks sootuks midagi muud. Nimelt et maiste väärtuste asemel on Jeesusel inimesele anda midagi ülemat: kõik, mida Jeesus oma rahvale pakub, tuleb Isast, ja kõiki, kes Jeesust igatsevad ja teda otsivad, võetakse vastu ega lükata välja.
See Jeesuse poolt lubatu on aga nii võimsa tähendusega, et teeb lahendatuks Jeesuse juurde kippunute maised mured. Jumalik hoolitsus on nii suur, et inimesel ei ole mingit puudust ei vaimulikes, vaimseis ega maiseis vajadusis. Ja see on, mida Jeesuse järgijad tänapäevani omaenda elus kogetu põhjal kuulutada ja kuulata tahavad. Ehk võiks lõikustänupühal altarile andide toomine olla selle tunnuseks, et me oma Issandat nõnda palju usaldame, et oma elu kõiges tema juhtida anname?
Pühakirjas ei kirjutata meile kuigi palju Jee­sust aduvatest inimestest. Küll on juttu neist, kes Jeesusele toetudes omi eesmärke lahendada püüdsid. See annab tunnistust sellest, et Jeesus jäi ka oma kaasaegsetele mõistetamatuks.
Olgu siin näitena toodud rikka noormehe lugu, kes tahtis Jeesuselt teada, mida ta igavese elu saavutamiseks tegema peaks, ja vastuse peale kurvalt lahkus (Mt 19:16–22). Või kui Jee­suselt Jeruusalemmas templi uuendamise pühal küsiti: «Kui sina oled Messias, siis ütle meile seda täie selgusega!», mille peale Jeesus kostis: «Ma olen seda teile juba öelnud, aga teie ei usu.» (Jh 10:24–25)
Eks juhtu seda tänapäevalgi seletamatult sageli, et püha ristimise sakramendi ja Jumalale antud tõotuste läbi kuulutakse Jeesuse järgijate sekka, aga oma igapäevase elu tegemistes jätkatakse nii nagu need, kellel ei ole usku: kristlase nime kandes, ent kristlikest põhimõtetest ja kristlase kohustustest oma elus loobudes kahetist elu elades. Käske eirates? Esimest kolme? Eriti esimest kolme ja vajadusel kõiki. Oma lastele ristimist keelates? Laste vagaduses kasvatamisest loobudes üteldes, et eks nad ise otsusta? Nii veeretavad need, kelle vastutada on laste eest hoolitsemine, oma vastutuse sootuks laste endi kanda. Siis ei maksa imestada, miks lapsed täiskasvanuks saades oma vanematega omakorda vääralt käituvad. Või kogudust lõhkudes või kirikut määrides Jumala riiki ehitades? Või oma usulises arengus kergemaid teid otsides ja pühakirjas õpetatut eirates?
Kui nüüd Issand ütleb: «Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi», siis kinnitab ta just nende sõnadega oma jumalikku vägevust ja suurust meie vastu, et me teda usaldades, tema õpetusele elu rajades ning sellele õpetusele ebasobivatest asjadest ja kergemeelsetest tegudest loobudes oma elu pisimateski asjades hoitud oleme. Eluleiva eest on meil voli ja luba tulla Issandat tänama oma altari ette koos kõigega, mida meile eluks kaasa kingitakse: meie toit ja jook, eluks vajalik ja elu ise.
Ohvriandide altarile toomise tava hakkab ununema seal, kus inimene arvab, et tema ise külvab, kasvatab, lõikab ja pärast ise ka kõik selle ära sööb. Samamoodi loobutakse ka oma kohustuste täitmisest Jumala riigi ja koguduse ees. Tänamine on paiguti unustatud. Jumala austamine ja tänamine sealjuures eriti. Kummalisel moel on meil see vabadusega kaasnev nähtus. Seepärast tahan, hea lugeja, selle jutluse lõpetada läbielatuga.
Ühel kuumal suvepäeva õhtul koputas teeline minu uksele ja küsis kosutuseks klaasitäit vett. Andsin talle, mida ta palus. See noormees kustutas oma janu ja tänas mind vee eest kättpidi ning jätkas siis usaldavalt naeratades oma pikka jalgsiteekonda kodu poole.
Paar päeva hiljem kuulsin, et ta oli oma kodu põlengus hukkunud. Mind on elus harva nii südamlikult tänatud. Klaasi vee eest, mis midagi ei tähendanud. Ei oota Inimese Poegki meilt enamat tänu, kui jaksame. Kui vaid, et võtaksime vastu seda, mida tema võib: eluleiba, rooga ja janukustutust. Seda maise vastu välja vahetamata. Kui me seda igatseme, muutub ka meie tänu ehtsaks. Jumala ees. Hinges ja südames. Aamen.
margit.nirgi

 

 

 
 
Margit Nirgi,
Haljala koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)