Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala isalik hool avaldub kõiges

16.12.2020 | | Rubriik: Jutlus

Mt 1:18–25

Jõulude lähenedes elavnevad mälestused jumalateenistusest ja jutlusest Jeesuse sündimisest Petlemmas ja karjastest, kes karja hoides inglite teadaannet ja laulu kuulsid. Luuka evangeeliumi tekst on meile tuttavlikult armas ning Matteuse evangeelium seostub pigem idamaa tarkade külastusega vastsündinud Jeesuse juurde ning püha perekonna põgenemisega Egiptusesse. Siiski kutsub Matteus meid enne seda osa saama Jeesuse sünni sügavast sõnumist.

Õnnistegija tähendusest aru saamiseks juhatatakse meid pühakirja ehk Vana Testamendi süvakihtidesse. Jeesus Kristus on Aabrahami poeg ja Taaveti poeg, esiisade poeg ja kuninga poeg. Ta on mitmekordse tõotuse poeg. Ta on pika õndsusliini lõpetaja ja päis ning tähtsaim kõikidest. Ta on see, kelle pärast kirjutati evangeelium. Ta on see, kelles läks täide pühakiri ehk Issanda kõne prohvet Jesaja kaudu: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja, ja teda hüütakse nimega Immanuel.“ Jeesus on see elav allikas, kes heidab valgust möödunud sajandite prohvetite sõnadele ja annab neile tähenduse. Jeesuse sünd valgustab Kirja, et sellest võib nüüd aru saada. Markus seda veel ei tundnud, ent Matteuseni jõudnud pärimus on täna ka osa meie jõululoost.  

Maarja imelisest lapseootele saamisest evangelist meile ei räägi, ent eeldab, et tema ajal oli see koguduse keskel tuntud ning vajalik järgneva jutustuse mõistmiseks. Joosep aga ei olnud saladuste tagapõhjast teadlik. Samuti ei jutusta evangelist Jeesuse sündimisest kui sündmusest, vaid selle tulemusest (Mt 2:1). Matteuse jõulusõnum rõhutab seda, et kõik Jeesuse sünniga seotu on Jumala poolt soovitud, olles osalt varjatud, ent kõige tähtsamas ilmsiks saanud – teile on sündinud Poeg, kes on Jeesus ja kelle sünd kinnitab Jumala enda tõotusi ja tegusid – Jumal on meiega.

Pühakirja leheküljed osutavad, kuidas Püha Vaim on läbi aegade seotud Jumala loova ja eluandva väega. Üksnes Jumala arm on see, mis esiemade emakojad avas, patriarhidele järeltulevat sugu kinkis ja sellega oma tõotusi läbi inimliku sigimatuse ja kõikide ohtude teostas. Iisak palus Issandat oma naise Rebeka pärast (1Ms 25:21) ja Rebeka sai viljakaks. Jumal avas Lea ja Raaheli üsad ning nad said pojad (1Ms 29:31j ning 30:22j). Matteus tuletab erilisel kombel meelde, et Jumal on ainus Looja ja ainus elu andja ning ta teeb seda talle eriomasel kombel. Matteus meenutab meile, et Jumala isalik hool avaldub kõiges, mis Jeesuse läkitamisega kaasnes, kaasneb ja saab kaasnema läbi tulevaste aegade, et me võiksime seda imet selgemini märgata ja oma elus õnnistuseks kasutada.

Joosep, kelle südame mõtlemistest evangelist meile jutustab, ei veeda sellel ajal kergeid päevi. Erinevalt tänapäevasest Jumalast taganenud läänest elas Iisraeli ühiskond moraalselt tervete arusaamade kohast perekonnaelu. Joosep teadis, et kihluse ajal ei olnud tal Maarjaga vahekorda olnud. Oma tundmatust päritolust lapseootele jäänud kihlatu vaikne ja käratu hülgamine olnuks kõige lihtsam lahendus kõikidele. Meedia vaevalt jõuaks seda üles võtta ja isegi kohalike uudiste raames võinuksid asjaolud varjule jääda. Selles olukorras oli vaja inglite teenistust, et õigemeelset perepead Joosepit ootamatus eriolukorras juhendada. Inimeste tegutsemispiire ületavad eriolukorrad vajavadki erilisi meetmeid ja need meetmed tulevad üksnes väljastpoolt.

Ingli ilmumine ei tähenda tema kui erilise valdkonna esindaja enda erilisust, vaid üksnes Jumala ülesande esindamist maa peal. Üllatus peitub tema sõnades – Joosep on Taaveti poeg. Joosep paikneb Taaveti liinil ja nii paikneb seal ka tema kojas sündiv laps. See, et Jeesus on Taaveti poeg, saab päriselt selgeks alles hiljem, nii nagu ilmutus ikka ajas kujuneb ja vastuvõtja jaoks täieneb. Jumala ingli kõne õigemeelsele Joosepile on sisult õiguskõne: Joosepi poolt õigeks tunnistatud poeg on Taaveti poeg. Sellest tuleneb ootus, kas ehk temas saabki avalikuks ammu tõotatud Iisraeli Päästja.

Ingli ilmumine unes lisab selgust. Ingel meenutab esmalt prohvet Jesaja ettekuulutust tõotatud lapse sünnist ja kinnitab, et nüüd on see täitunud. Ent mida see sünd tähendab? Seda peab selgitama ka lapsele antav nimi, mille andmine ei ole Joosepi meelevallas. Jeesus on tema nimi ja tema päästab oma rahva nende pattudest. Jeesus on kreekakeelne vorm teofoorsest nimest Joosua, ehk „Jahve on hüvang, Jahve on pääste“.

Pattudest päästmine on igasuguse asjaolude paremusele pööramise esimene samm ja alus. Vana Testamendi põhjal on juba antud tunnetus sellest, et patud on Jumala ja inimese vahelise lõhe põhjus. Seega, kui inimesed on patused ja sellest päästmata, on nad Jumalast lahutatud. Piisab seesugusest seisundist kui „seisusest“, et kogu eluringis avalduksid riknemine ja selle tagajärjed. Jumalast eemal olemise seisund on seisund, kus Jumal ei ole meiega. Sündinud Päästja Jeesus on aga see, kellega koos saab teoks uus olukord, kus „Jumal on meiega“. Inimesi nende pattudest ise päästev Jumal on Immanuel ehk „Jumal meiega“.

Jõulud avavad meile õndsusloo uue etapi. Olgu need siis meile uue õndsuseaasta alguse tähiseks.

Aamen.

 

 

 

 

Randar Tasmuth,

emeriitõpetaja

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)