Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jumala imeline kingitus on ustavad sõbrad

04.11.2009 | | Rubriik: Kirikuelu

Kullamaa kogudus on 20 aasta jooksul saanud abi Soomest, aga oma inimeste ohvrimeelsus on tagasihoidlik.
See oli 20 aastat tagasi, 8. oktoobril 1989, kui Kullamaa kogudust külastasid esimest korda neli meest Soomest: Pattijoki ja Pyhäjoki koguduse õpetajad Tapio Hiltunen ja Aaro Leipälä ning juhatuste esindajad Lauri Huhtala ja Aimo Kaikkonen. Eelnenud lühikeses kirjavahetuses oli juttu sõprussuhete sõlmimisest koguduste vahel. Saime pakkuda väga tagasihoidlikku vastuvõttu, sest elamistingimused olid viletsad. Aga Jumala lastena tundsime ennast ühise perena juba esimesest kohtumisest.

Jumala palvevastus
Kullamaa kogudusemaja ehitamine oli pooleli, katus oli peal, kuid oma jõud ja võimalused said ammendatud. Sel ajal oli aga koguduses väga tugev palvemeelsus ja Jumala usaldus. Ilma selleta oleks maja veel praegugi pooleli. Jumal ootab palveid ja Tal oli meie jaoks palvevastus olemas, kui Ta saatis abilised Soomest – Helsingist 650 km kauguselt Pattijoki ja Pyhäjoki koguduse.
Jumala lapsed võivad saada meile lähedasemaks kui oma sugulased. Kuuldes meie ehitusmuredest hakkasid nad organiseerima meile mitmesugust abi. Ehituseks vajaminevaid materjale tuli autotäite kaupa. Sõbrad ei andnud alla nõukogulikule bürokraatiale ega tolliseadustele. Sageli mõtlesime, et järgmist korda enam ei tule, soomlased lõpetavad meie abistamise. Aga nemad olid ustavad Jumala kutse täitjad ega andnud alla.
Pea igal kohtumisel meenutame, kuidas lasti ka kõik WC-potid kanda läbi tolli, kust tulevad inimesed, meestelt võeti iga kord passid ära ja anti jälle tagasi, kuni kaup oli tassitud. Erinevaid läbielamisi oli iga abikoormaga, sest vahepeal võisid tolliseadused muutuda. 
Soomest toodi inimestele ka kasutatud masinaid ja muudki kraami. Koguduse maja ehitusel oli tööd tegemas korraga üks kuni kuus meest. Nende entusiasm innustas lõpuks ka oma koguduse liikmeid abitöödele.

Oma kohustuste täitmine
See abi, mida oleme saanud Pattijoki ja Pyhäjoki koguduselt, on hindamatu, keegi poleks võimeline seda kokku arvestama ega tasuma.
Kõigile katsumustele ja takistustele vaatamata on need mehed meie ustavad abilised veel nüüdki, 20 aastat hiljem. Tapio Hiltunen, Aaro Leipälä ja ka Lauri Huhtala, kes novembris tähistab 80. sünnipäeva, on pensionärid, kuid ikka muretsevad nad meie koguduse elu pärast.
Teisalt on aga paljud oma koguduse liikmed muutunud ükskõikseks koguduse käekäigu suhtes, lootes, et küll soomlased aitavad. Kui ka oma inimesed muretseksid koguduse toimetuleku pärast nii nagu soomlased, siis poleks meil nõnda palju majandusprobleeme. Soome sõprade ees on sageli väga piinlik. Nad on harjunud küsima, kas meil ikka palgaraha piisab. Oma inimesed aga ei teagi, kui suured on koguduse võlad. Paljud ei tule isegi soome sõpru kuulama, kui nad meil külas on.
Tapio Hiltunen käis oma 60. sünnipäeva Kullamaal tähistamas. Ta jutlustas peaaegu tühjale kirikule. Hiltunen ütleb, et osa temast kuulub Kullamaale. Sõprade ohvrimeelsus on haruldane. Nemad teavad, et kui annad ära oma piskustki, siis tasutakse sulle täiesti uskumatul kombel mitmekordselt. Meie oleme sageli unustanud, mida tähendab annetamine ja oma kohustuste täitmine.

Tänuvõlg jääb
Me oleme jõudnud sügisaega, kus peaksime tooma oma tänu Jumalale rohkelt õnnistatud saagi eest. Piiblis räägitakse kümnise maksmisest. Vanal ajal anti seda 10% sissetulekust, tihtipeale vaesusega võideldes, kuid ausalt. Inimestel oli siis rahu südames ja Jumala õnnistus. Meie oma rikkuse ja uhkuse juures aga ei suuda isegi 1% kiriku heaks annetada. Kahjuks on meie koguduses igal aastal palju võlglasi, kes ei mõista, et see on võlg Jumala ees.
Kui liikmeannetus on tasumata, ei olda enam ka koguduse liikmed. Siis pole ime, kui puudub Jumala abi ja õnnistus ning elu läheb allamäge. Kirikud on ju selleks ehitatud, et meil oleks koht, kus Jumalat kõige hea eest tänada, kuhu viia ka oma mured ning jätta nad sinna, Jumala altarile. Kirikust minnes oleme muredest vabad ja tänuliku südamega. Soome-sõbrad ei suuda mõista, kuidas meie inimesed ei tunnista, et kogu nende elu ja tegevus on Jumala kätes ja Tema juhitav.
Nüüd oleme nende imeliste sõpradega võinud juba 20 aastat suhelda ja meie oleme olnud enamasti abi vastuvõtjad. Septembrikuu esimesel nädalavahetusel olime Soomes, nii Pyhäjoki kui Pattijoki kirikus tähistamas ühiseid tegemisi. Püüdsime öelda oma tagasihoidlikku tänu pikkade aastate eest, mil nad on meid toetanud ja kogudusemaja ehitada aidanud.
Tapio Hiltunenile ja Aaro Leipäläle omistati EELK tunnustusmärgid Kullamaa koguduse pikaajalise abistamise eest. Pattijoki-sõbrad Mari Kaarina ja Tapio Hiltunen koostasid väga ilusa ja unikaalse raamatu selle 20 aasta pildimaterjalist.
Et aga ka Kullamaa rahvale meelde tuletada, tänu kellele meie kogudus on üldse võinud püsida ja tegutseda, on 2010. aasta kevadel rõõm ja ka kohustus vastu võtta meie armsaid sõpru Soomest. Inimestena pole me iial võimelised vääriliselt tänama ja tasuma kõige eest, mida meie heaks on tehtud. Jumal õnnistagu neid ülirohkesti ja tasugu kõige hea eest!
«Tänage Issandat, sest Tema on hea ja Tema heldus kestab igavesti.»

Tooni Leedjärv,
Kullamaa koguduse organist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)