Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala heldus ja karmus

20.08.2014 | | Rubriik: Jutlus

Kui nüüd okstest mõned on ära murtud, sina aga kui metsõlipuu oled nende asemele poogitud ja saad osa õige õlipuu mahlakast juurest, siis ära hoople okste ees. Ja kui sa hoopled, siis pea meeles, et sina ei kanna juurt, vaid juur kannab sind. Sina ehk ütled nüüd: «Oksad on ära murtud, et mind asemele pookida.» Õige küll! Nemad on ära murtud uskmatuse pärast, sina püsid aga usu läbi. Ära mõtle kõrgilt, vaid karda, sest kui Jumal ei säästnud loomulikke oksi, ega ta siis sindki säästa! Vaata siis Jumala heldust ja karmust: karmust küll nende vastu, kes on langenud, heldust aga sinu vastu, kui sa jääd heldusesse, muidu raiutakse sindki maha. Aga ka nemad, kui nad ei jää uskmatusse, poogitakse puu külge, sest Jumal suudab nad jälle külge pookida. Sest kui sina, loomu poolest metsõlipuu oks, oled sealt ära raiutud ja loomuvastaselt poogitud väärisõlipuu külge – kui palju enam neid, loomu poolest sinna kuuluvaid, poogitakse omaenese õlipuu külge!
Rm 11:17–24

Selle pühapäeva teemaks on soosinguajad. Need on erilised ajad, kus Jumala arm on lähemal ja kergemini kättesaadav kui tavaliselt. Võiks öelda, et seda pakutakse otsekui hõbekandikul – kõik olulisemad takistused on kõrvaldatud, pole vaja teha muud, kui tulla ligi, uskuda ja võtta vastu. Eesti rahva elus oli suurem selline aeg viimati siis, kui saime uuesti iseseisvaks. Me ei laulnud ennast vabaks, vaid meile kingiti vabadus tagasi. Seda tegi Jumal, ehkki ka inimestel, teiste hulgas poliitikutel, oli selles oma osa. Samuti laulmisel. Metsaline, kes oli seni kõiki oma raudses haardes hoidnud, kaotas äkki oma (vaimse) jõu ja vabastas haarde. Ka kirikud täitusid rahvast, keegi enam ei ohustanud, isegi Jumalat pilkavad hääled vaikisid.
Iisraeli rahval oli eriti soodus aeg Jumalaga kohtuda ja päästetud saada siis, kui Jumala Poeg ise nende hulgas kõndis ja ilmutas Jumala tõelist olemust nii õpetuses kui ka tegudes, mis mõlemad hämmastasid. Paraku rahvas ei taibanud, et see oli ülisoodus aeg ja päästepäev. Nad arutlesid ja tegutsesid nii nagu inimesed ikka, lähtudes oma arusaamadest ja ootustest, ja tulemuseks oli kohutav tragöödia – Jumala suurim ja parim kutse ja pakkumine sai hüljatud ning risti löödud. Nii läheb alati, kui inimene usaldab oma «tarkust» rohkem kui Jumala oma.
Loomulikult ei tähendanud see tragöödiat Jumalale, vaid inimestele endile. Jumal jätkas oma tööd, äratades oma Poja surnuist ning kutsudes inimesi ikka taevasesse pidulauda, Jumala riiki. Ta teeb seda tänini, ka meie maal, ehkki väga paljud ei taipa selle tähtsust ja erakordsust. Sellest said veel mõnda aega osa ka Jumala rahva «loomulikud oksad» – iisraellased, üha enam aga ka teised rahvad – «metsõlipuu oksad», kes seni tõelisest Jumalast midagi ei teadnud. Jumal «pookis» nad loomuvastaselt Iisraeli «puu» külge, sest «pääste tuleb juutidelt» (Jh 4:22) ja ühelegi teisele rahvale pole Jumal end nõnda ilmutanud nagu Iisraelile. Ilma nendeta poleks meil pühakirja ega teakski me tõelisest Jumalast midagi.
Usklikke inimesi võrdles okstega juba Jeesus ise: «Mina olen viinapuu, teie olete oksad» (Jh 15:1–5). Kui usklik püsib osaduses Jeesusega nagu elav oks puu küljes, siis voolab elustav mahl tüvest oksasse ja ta «kannab palju vilja». Kui osadus katkeb, siis oks kuivab ega kõlba muuks kui maha raiuda ja ära põletada. Samasugust pilti kasutab siin Paulus, ainult puuks on seekord õlipuu. Maha raiumine tähendab kaotada osadus Jumalaga, elu allikaga, ehkki religioon võib säilida, nagu juutidel ju säiliski.
Kas Jumal tõesti võib olla ka karm? Jah, läbi terve Piibli näeme, et ta on elav Jumal, kes mitte ainult ei paku armu, vaid mõistab ka kohut. Ta pole absoluutne armastus, kes salliks kõike. Ta on küll äärmuslik armastus, sest see, mis ta meie päästmiseks ette võttis, on tõesti äärmuslik, enam rohkem pole võimalik selleks teha. Aga just tõelisele armastusele ei ole kõik ükspuha. Jumal reageerib sellele, mida inimesed otsustavad ja teevad. Ainult kivist või puust jumal võiks olla sellest kõigest üle. Seejuures ei tee Jumal oma rahvale erandeid, olgu nad juutide või eestlaste hulgast.
Paulus ütleb, et uskmatus oli see, mille pärast nn loomulikud oksad ära murti, usk aga see, mille läbi sina püsid. Seega mitte Jumal, vaid inimene ise oma usu või uskmatusega määrab oma koha ja saatuse. Jumala karmus seisneb üksnes selles, et ta mõistab kohut vastavalt inimese enda valikutele ja tegudele. Kuid enne kohtumõistmist pakutakse alati armu. Pakutakse kaua. Piiramatult ja kõigile.
Hea uudis on tänapäevalgi see, et kui keegi, olgu juut või eestlane, on Jeesusest Kristusest uskmatuse läbi eemaldunud, siis võib ta tulla tagasi. Ja Jumal on vägev teda tagasi pookima – taastama eluosaduse temaga.
Kimmel,Aare

 

 

 

 
Aare Kimmel,
Rannamõisa koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)