Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jumala hääl kaigub üle linna

06.06.2012 | | Rubriik: Kirikuelu, Vasak

Saksamaal valatud Tiituse-kell on nüüdseks torni tõstetud, pühitsetud ja kuulutab linnarahvale oma sõnumit. Rita Puidet
«Oh kuule: kerkokellä lüvväs, see lööja om su oma lell! Heng niikui taiva poole püvväs …,» kirjutas kord Gustav Suits. Edasi tulevad juba tuttavad nukrad read. Aga kirikukelli jään alati kuulama, nüüd lisab uusi noote Tartu linna helipilti Peetri kiriku vastne kell.
Kui hommikul pisut tööle hilineda, saab päevale õige hingamise sisse: just uue silla kohal võtab kellahelin hinge kinni. Selja taha jääb Peetri, vasakule Püha Jüri ja ettepoole Jaani kirik ning Uspenski katedraal. Siit tabab kõrv iga kiriku kellamängu eraldi ja «kahurväe» kogupaugu korraga.
Uut kõlavärvi lisab 3. aprillil Tartusse jõudnud ja 10. mail torni tõstetud 289kilone iludus, mis kolmainupühal töökohustuse täitmiseks väärilise pühitsuse sai. Koos kellaga pühitses peapiiskop Andres Põder ka remondi läbinud ja uue vaskplekist katte saanud kiriku peatorni. Assisteerisid Tartu praost Joel Luhamets ja õpetaja Ants Tooming.

Suurem vend Kölnis
Kella pühitsedes lausus peapiiskop: «Kell kuulutab kiitust ja julgustab argu.» Kiitust kuulutab ta ka igavikku lahkunud Tiit Veeberile ja tema perekonnale, kes kella kirikule kinkis. «Vaata, sa oled ilus, mu kullake, vaata, sa oled ilus!» (Ül 4:1) teatab kiri kellal.
Kell valati 16. märtsil Ge­scheri linna üle kolmesaja aasta vanuses valukojas Saksamaal. Kuna kelli valatakse seal vaid neli korda aastas, valati korraga kuus kella. Lisaks kõnesolevale läks kaks kella Tuhalasse ja üks Jõhvi, Berliini ning Kölni. Viimane neist kaalus üle kahe tonni.
Toomas Mäevälja sõnul, kes kellade saamise ja käekäigu eest hoolt kannab, on Peetri kiriku kella puhul tegu Eesti mõistes keskmise kellaga. Oma suuruselt jääb ta alla ka Peetri kirikusse 1889. aastal Gattšinas valatud kellale, mis kaalub 573 kilo. Kiriku vanim kell, mis sõja ajal viga sai, on valmistatud samas Lawroffi tehases ja kaalub vastsest kellast paarkümmend kilo vähem.    

Tiitus nimeks
Neil päevil 130 aastat tagasi pandi siinsele pühakojale nurgakivi. Aasta tagasi algas kiriku peatorni ja fassaadi remont. Tehtud tööde loetelu on pikk, ka nende tööde, mis pooleli või alles plaanis. Tööde rahastajal Tiit Veeberil õnnestus küll uus kell ära näha, kuid kella helisemist ta enam ei kuulnud. 27. aprillil kustus raske haiguse järel tema elu.
Veel nädal enne surma tahtnud ta üles torni minna, meenutas jumalateenistusel koguduse õpetaja Ants Tooming. Mees vastanud keelitusele sellest plaanist loobuda: «Usku peab olema!» Nüüd kuulutab seda usku ilmarahvale heleda kõlaga kell, mis sai nimeks Tiitus. Õpetaja palve kirikulistele sel kolmainupühal oli: kasutage oma päeva targasti.
Tänutäheks tunnustati tegijaid: kõik said mälestuseks kiriku torni katvast uuest vaskplekist valmistatud risti. Esimene taoline rist kingiti peapiiskopile, aga Tiit Veeberi perekonnale anti veel teinegi rist, mahavõetud tsinkplekist.
Sel reedel peetakse Tartus katoliku koguduse eestvõttel kirikute ööd. Peetri kirik on avatud südaööni, linlastel on võimalus kuulata suurepärast orelimuusikat ja minna remonditud torni vaatama. Laupäeva keskpäeval esitleb õpetaja samas koguduse uut  kroonikaraamatut, kus aasta jooksul tehtu täpselt kirjas.
Aga meenutuseks veel möödunud pühapäevast. Pärast jumalateenistust helises Tiitus kümmekond minutit ühtejärge, see pani kuulama ja mõtlema. Kõigile on antud võimalus ehitada pühakoda. See algab igaühe südamest, nagu jutluses kinnitas peapiiskop.
Rita Puidet

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)