Jumala armul on lõhnu ja hääli

Jumala armul on õunalõhn, tundsin äkki hilissuvel ühel sumedal õhtul koduaias seisma jäädes. Kõik oli na­gu ikka: väärikad puud tee ääres, salvei- ja melissi­puhmad aiamaa veeres, tikri­põõsad ja maasikad veidi eemal, aed-liivatee ja rabarber õuna­puude vilus. Maha­pude­nenud ubinad. Tuu­levaikus ja päike kõige selle üle. Ja korraga sobitus see kõik samaaegselt lihtsasse ja lõputult avarasse mõttesse: Jumala armul on õunalõhn. Milline hoomamatu rikkus, ta­jusin kummalise aukartuse, rahu ja selgusega. Eriline puu­du­tus, ajatu hetk. Minu vastus oli vaid sõnatu tänutunne.

Õunalõhnalise mäles­tu­se­ga toetatuna astusin märka­matult suvest sügisesse ja hingedeaega. Üks hommik oli eriti udune. Mu tütar nimetas väiksena taolist sügisest udu rõõmsalt inglivihmaks: „Selle sees on inglid nii lähedal meile, tunned? Igale poole põse ja käe vastu tulevad!“

Vanarahval on aga olnud aega märgata ja tähtsaks pida­da, et vaikse ja uduse ilmaga on hingekestel hea rännata.

Udust läbi sammudes leidsin end mõttelt, et hingan minagi sisse mälestusi ning esivanemate mõtteid, olles seotud millegi suuremaga kui vaid see hetk külavaheteel. 

Aastal on oma rütm. Käes on aeg, kus mõnel päeval peaaegu ei lähegi valgeks. Sellel on oma asendamatu koht meie aastaringis. Sügis ei ole kõle üksnes seepärast, et on pime ja vihmane, vaid et me tihti ise mõtleme selle aja hirmutavaks. Loomulikult on keeruline hakkama saada, kui ümberringi kõik koltub, hääbub või sureb. Raske, isegi talumatu aeg paljudele. Muret niigi palju, üksindust ja depressiooni selletagi. 

Kuulen sageli, et see kole aeg tuleb kuidagi üle elada, välja kannatada. Ometi ongi hingedeaeg läbi sajandite olnud sügavam, tõsisem ja vaiksem osa aastast. Julgust vaadata otsa iseenda surelikkusele, tegeleda oma Jumala-suhtega ja leida jaksu elada vajame kõik. Kuna need teemad saavad meid niikuinii kätte, on hea, kui selleks on kalendris hingedeaeg. 

Järjest rohkem kirjutatakse ja räägitakse tänapäeval füüsilise keskkonna valgus­reostusest ja sellega seotud valgusjoobest. Liiga palju on tehisvalgust, mis viib eemale looduse loomulikest rütmidest. Inimesed jäävad haigeks, kui neil pole võimalik näha tähistaevast. Loomad ja linnud satuvad segadusse.

Arvan, et omamoodi vaim­seks valgusreostuseks võib pi­da­da seda, kui täidame vaik­seks ja pimedaks loodud aja liig­­se lärmi ja lõbustustega. Kui meil on hirm vaikseks jääda.

Kui püüda eirata hingede­aega oma kaunis sisulises tõsi­duses, kustutame pea ¼ kogu aastast ja selle aja mõttest ko­gu tervikus. Tähendus on oluli­­ne, et me inimestena olek­­sime terved (terviklikud) ja leiak­sime ennast üles. Kui po­leks pimedust, jääksid märka­mata tähed ja tõelised väärtused. 

Säravad hetked ongi kui tähed, Jumala julgustavad puu­dutused, mida tuleks otsi­da pimedusse vaadates või selle sees olles. Õunalõhn. Kastanimuna potsatus. Seene­rivi metsa all. Jõhvika puna­põsed lauka serval. Tihase koputus aknale. Telefoni­helin. Sõbralik pilk. Igaühel on kindlasti midagi! Jumala armul võib olla lõpmatult lõh­nu, hääli, ilmeid või maitseid. Vahel ei mäleta, enamasti ei oska tähelegi panna. 

Mõnikord on need nii suurte hirmude, segaduste ja hingevalu alla maetud, et pole endal jaksu üles leida. Siis on hea, kui on häid sõpru või teisi aitajaid. Hiljuti rääkis üks inimene, et minuga vesteldes tunneb ta, nagu oleks oma musta pesu (muremõtted) visanud masinasse, valinud programmi (aeg ja tempo) ning saanud pärast puhtana tagasi. Ta on ikka tema ise, kuid paremate mõtetega. 

Kord haiglatööl sattusin kuul­ma, kuidas üks vana­proua selgitas teisele: „Juma­laga räägi nagu hea sõbraga, siis ei ole sa kunagi üksi!“ Jumal annabki vahel nagu korraks midagi näha, taibata. Vilksamisi. Nagu süttiks het­keks täht, jättes maha mingi häiriv-valusa-õnneliku jälje. Nagu viipaks kaasa tulema. Kas julged, kas riskid, kas pead oluliseks? Usalda ja mine! Üks väike samm, eelkäijaid austades. Kuniks taipad, et oled teelolija, kes pole kunagi üksi ega mahajäetud. 

Äkitselt paistis sügava kurbuse          

põhjast RÕÕM

Ehmusin … kuidas siis nii?

Kuidas see võimalik on … olin 

otsinud rõõmu mujalt

Ikka ja enamasti just mujalt

Kurbuse sügavikust leitud rõõm

oli teine

Kummalisel moel tugevam ja 

kindlam

Isegi siis kui oma nõrkuses 

pisaraid poetan

Ei kao mu juurest sügav õnn ja 

rõõm

Jeesuse kingitud

Armastuse selgitatud

Sinu toetatud.

Aire Parts,

hingehoidja