Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks? 7. osa

17.05.2017 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

7.
Mis aga juhtub siis, kui ühiskond hülgab oma liikmed, sealhulgas oma vanemad? Ma saan sellisesse ühiskonda kuuluda vaid juhul, kui ma hakkan end vihkama ja minus tekib alaväärsuskompleks. Sel juhul tekib mul ettekujutus, et ma ei ole suurt midagi väärt, olen elus läbi kukkunud ja kannan häbimärki. See on ohtlik suund, mis võib lõppeda enesetapu või vägivallapuhanguga.
Jumala halastusega on asjad teisiti. Kuigi kõik võivad sind narrida, alandada ja maha teha, jääd sina ikkagi Jumalale armsaks looduks. Sa ei ole vähem tähtis kui kes tahes teine. Ära kadesta teiste edu. Õigeksmõist tähendab ühiskonna hinnangutest välja kasvamist. „Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb“ (Rm 8:33), ütleb apostel Paulus.
Inimene on alati midagi enamat kui tema tegude või tegevusetuse summa. Teiste arvamus minust on endiselt oluline. Ma ei saa jääda ükskõikseks selle suhtes, millist kuvandit minust levitatakse. Keegi ei ole immuunne mahategemise ja ründamise suhtes ning avalik laimamine kuulub põhjendatult väärtegude hulka. Sellegipoolest on inimeste hinnangud kaotanud tingimusteta kehtivuse. Nad on muutunud suhteliseks.
Tähtis on see, mida ütleb minu kohta evangeelium. See võimaldab mul kõigi oma puudustega paremini toime tulla. Ma õpin endaga leppima, kõigi oma vigade ja nõrkustega. Õigeksmõistmise tõotusel on erakordselt suur psühholoogiline mõju. See õpetab meid patu olemasolu tõdema ilma meeleheitesse langemata.
Loomulikult vastandub õigeksmõistmine uhkusele. See purustab illusiooni, et inimene tuleb ise kõigega toime, ja soodustab realistlikku ettekujutust sellest, mida tähendab inimeseks olemine. Apostel Paulus laidab teraval toonil korintlaste uhkust. Ta soovib teada: „Sest mis sind siis esile tõstab? Mis sul on, mida sa ei oleks saanud? Aga kui sa selle oled saanud, mis sa siis kiitled, otsekui sa ei oleks seda saanud?“ (1 Kr 4:7)
Õigeksmõistusõnum torkab katki upsakuse mulli. See toob inimesed mürtsuga maa peale ja õpetab neile tagasihoidlikkust. Jumala halastus on komistuskiviks uhketele, tugevatele, õigetele ja neile, kes leiavad, et neil ei ole vaja millegi eest tänulik olla. Ometi ei oleks ka nemad ilma Jumala halastuseta mitte midagi. Mõistlik on ennast mitte petta.
Ühiskond tervikuna seab Jumala halastusele piiranguid. Ent kui viimse hinnangu inimesele annab Jumal, siis on kõik inimeste hinnangud ebakindlad. Nii jääb ühiskond ilma lõplikust otsustusõigusest oma liikmete üle. Inimesed kuuluvad Jumalale ja on seetõttu Jumala kaitse all.
Keegi ei ole erand. Kõik on kutsutud Jumala halastust usus vastu võtma. Siiski eelneb see and inimese vastusele. Laiemas mõttes on õigeksmõistusõnum seega inimõiguste aluseks. Jumalik õigus keskendub inimväärikuse ja inimese puutumatuse austamisele.
See teeb selgeks, et Jumala halastus inimeste suhtes ei asu vaakumis. See tekitab inimeste vahel ühtekuuluvuse. Seega peab Lutheri traktaadi esimesele klauslile järgnema teine. Nende vahel ei ole vastuolu. Seda saame õppida Jeesuselt Kristuselt. Tema, kes oli vaba ja tundis vastutust ainult oma taevase Isa ees, „loobus iseenese olust, võttes orja kuju“ (Fl 2:7). Ta ei teinud seda sunniviisil, vaid vabatahtlikult.
Tema enda sõnul ei ole ta „tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest“ (Mk 10:45). See on põhjus: „Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija“ (Mk 10:44). Ainult see, kes suudab teenida, on tõeliselt vaba. Vabadus millestki peab vastama vabadusele millekski. Ainult sel juhul saab see kvaliteedimärgi. Lihtsalt sõltumatus võib olla täpselt sama despootlik nagu puhas omavoli. See peab olema piiritletud headusega.
Seega on tegu väga kurva väärarusaamaga, kui arvatakse, et protestant ei pea üldse häid tegusid tegema. Kui katoliiklased peavad koguma punkte, siis protestandid võiks justkui lihtsalt niisama istuda. See on levinud eksiarvamus, mida võib aeg-ajalt praegugi kohata. Kõik, kes seda väidavad, ei ole lugenud 1530. aastal Augsburgis avaldatud luterlaste usutunnistust, mis kehtib tänase päevani. Selle kuuendas artiklis öeldakse: „Samuti õpetatakse, et see usk peab andma häid vilju ja tegusid ning et häid tegusid, mida Jumal on käskinud teha, peab tegema […].“6
Siiski eristab luterlik traditsioon armastusetegusid ja seadusetegusid. Viimaseid ei tehta ainult ligimese nimel, vaid seaduse täitmiseks. See aga tähendaks tegevust, mida me saame pidada teeneks, ning see on vastuolus armastuse vaimuga, mis ei ole huvitatud iseenda aust, vaid ligimese heaolust. Jeesus ise näitas ikka ja jälle, et oluline on armastuses tegutsemine, mitte väline käskude täitmine. Armastus ei uhkusta oma heade tegudega; ta teeb neid ilma omakasule mõtlemata.
(Järgneb.)

Gottfried Brakemeier

6„Augsburgi usutunnistus“, Luterlikud usutunnistuskirjad, 29.

 

Teemad:

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)