Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks? 5. osa

03.05.2017 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

5.

Evangeeliumi imperatiiv
Nimetatud asjaolusid arvestades ei ole üllatav, et Jumala tahet väljendab kõige paremini armastusekäsk. Jumal annab eeskuju oma tegude ja olemusega. Taas peame osutama Jeesusele Kristusele, kelles see armastus ilmnes (Rm 8:39). „Olge armulised, nagu teie Isa on armuline,“ ütleb Jeesus (Lk 6:36). Kui temalt küsitakse suurima käsu kohta, siis ta vastab: „[...] armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega […] [ja] oma ligimest nagu iseennast. Mingit muud neist suuremat käsku ei ole“ (Mk 12:29–31).
Siin on koos kaks käsku. Jumala ja ligimese armastamine ei ole üks ja sama. Ligimese armastamine ei tähenda Jumala armastamist ega vastupidi. Neid ei tuleks omavahel segamini ajada. Jumala armastamine avaldub selles, et kummardatakse ainult Jumalat. Liturgia kuulub ainult Jumalale (Mt 4:10). Mis tahes inimese isikukultus on taunitav. Seevastu diakoonia kuulub ligimesele. Tema vajab abi, solidaarsust ja tähelepanu. Põhimõte on: „Kandke üksteise koormaid“ (Gl 6:2). Seega on meil vaja eristamisoskust. Armastusel on mitu nägu. Lõppkokkuvõttes on aga siiski ainult üks käsk – see kohustab armastuseks, st selliseks suhtumiseks, mis saab soovida ainult head.
See ei ole lihtsalt üks paljudest käskudest, vaid üldine kõlbluse kriteerium. „Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid“ (Mt 22:40). Paulus ütleb: „Nii on armastus Seaduse täitmine“ (Rm 13:10). Kui mõni ettekirjutus on armastusekäsuga vastuolus, tuleb ettekirjutus ümber sõnastada või tühistada. Me näeme seda Jeesuse ja variseride väitluses hingamispäeva pühitsemise üle. See on vaid üks näide paljudest. Igal juhul soovib Jumal näha humaanset maailma. Seda ei ole võimalik saavutada vähemalt minimaalse armastuseta. Kuigi armastus on liiga sageli kasutatud sõna, ei ole võimalik ilma selleta hakkama saada. Pigem vajab see kaitset kuritarvituste eest. Piibellikust seisukohast ei ole armastus niivõrd tunne, vaid pigem tahe. See, kas ma armastan oma ligimesi või mitte, sõltub viimselt sellest, millise suunaga on minu tahe nende suhtes. Ma võin soovida oma vaenlastele head ka siis, kui nad mulle tegelikult ei meeldi. Me oleme lunastatud tänu sellele, et Jumal armastab vaenlast. Jumala halastus on suunatud vahet tegemata kõigile inimestele. See kutsub patuseid tagasi Jumala osaduskonda.
See toimub ilma surve ja sunnita. Kui armastus on ehe, siis see ei tekita sõltuvussuhteid. See annab vabaduse. Meie jaoks peaks tunduma üsna hämmastav, et tähendamissõnas kadunud pojast ei hakka isa vastu vaidlema, kui poeg otsustab isakodust lahkuda ja nõuab endale oma osa pärandusest (Lk 15:11–12). Isa laseb tal minna. Samuti ei seo Jeesus jüngreid enda külge. Ta lubab neil vabalt ära minna, kui nad temaga ei nõustu (Jh 6:66–67). Siiras järgimine põhineb vabal otsustusel. Ilma armastuseta halastus teenib mõnda muud eesmärki ja mõjub seetõttu saajale alandavalt. See ei kehti armastusest sündinud halastuse korral. Sel juhul on eesmärk võtta ligimest partneri, mitte alluvana. Selles hoidutakse üleolevast kohtlemisest ja käsutamisest.
Eelkõige aga vajab armastus motivatsiooni. Armastus ei teki käsu peale. Sellepärast selgitatakse Uues Testamendis käsku tegutseda Jumala tegutsemisega. Me peame armastama, sest Jumal on meid armastanud. „Me armastame, sest tema on meid enne armastanud,“ öeldakse Johannese esimeses kirjas (4:19). Sarnast mõtet väljendab Jee­sus tähendamissõnas südametust sulasest (Mt 18:21–22). Vastastikuse andeksandmise kohustus tuleneb Jumala andestusest. See kehtib kõlbluse kohta üldiselt: käsule eelneb alati Jumala halastusteo meenutus.
Halastuse kogemus motiveerib meid head tegema. Imperatiiv lähtub sellest allikast. „Sa tige sulane!“ ütleb isand tähendamissõnas. „Ma kustutasin kogu sinu võla, sest sa palusid mind. Eks siis sinagi oleksid pidanud halastama oma kaassulase peale, nõnda nagu mina sinu peale halastasin?“ (Mt 18:32–33). Heategija tunneb ennast narristi, kui abi saaja süda jääb kõvaks. Täpselt seda küsib ka apostel Paulus: „Või suhtud sa üleolevalt tema helduse ja sallivuse ja pika meele rohkusesse ega saa aru, et Jumala heldus tahab sind juhtida meelt parandama?“ (Rm 2:4). Küsimus on selles, kuidas teha sellest headusest õigeid järeldusi.
Kui keegi keeldub seda tegemast, kannab ta märkimisväärset kahju. Loomulikult võib väita, et me võlgneme midagi Jumalale. Aga kes või mis on Jumal? Tänapäeval soovitakse üha enam ilma Jumalata religiooni. Nähtavasti ei ole see mõiste enam sünnis. Inimesed tahavad uskuda, aga teisiti kui minevikus.
(Järgneb.)
Gottfried Brakemeier

Teemad:

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)