Esileht » Mitmesugust » Järjejutt »

Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks? 3. osa

19.04.2017 | | Rubriik: Järjejutt, Kirikuelu

3.
Lõpuks peame tõdema, et kujutlus halastuseta maailmast oleks äärmine pettekujutelm. Kõike halastuse mõistega seonduvat – lahkus, leppimine, toetus, valmisolek andestamiseks jne – on võimalik alla suruda ja reeta. Sellegipoolest jääb halastus meie tegelikkuse osaks. Mõeldamatu on kujutleda inimesi ilma halastuseta. Kui keegi seda väidab, on ta pime. Martin Luther on sama mõtte meisterlikult sõnastanud oma „Väikeses katekismuses“ usutunnistuse esimese artikli seletuses:
Mina usun, et Jumal on mind koos muu looduga loonud, andnud mulle ihu ja hinge, silmad, kõrvad ja kõik ihuliikmed, mõistuse ja kõik meeled ning hoiab neid siiamaani.1
Me ei võlgne endi olemasolu eest tänu iseendale. Samuti ei ole me geneetilise juhuse või bioloogilise manipuleerimise tagajärg. Kõigil neil võib olla oma osa, aga ainult nendest ei piisa inimese saladuse seletamiseks. Inimesi ei toodeta, neid luuakse ja sellepärast on neil võõrandamatu väärikus. Nende elu on kingitus samuti, nagu seda on iga uus päev. Halastus on elu alguse juures ja jääb seejärel üheks põhivajaduseks. Iga inimene vajab talle eriomasel viisil tuge, et saada üle oma vigadest, nõrkustest ja süüst. Ta vajab hoolimist, andestust, armastust. Kes saaks ilma selleta hakkama?
Inimestele iseloomulikku mõtlemisvõimet peetakse neile eriomaseks tunnuseks. Me erineme muudest elusolenditest sellega, et me suudame mõelda, rääkida, plaane teha ja maailma kujundada. Martin Lutheri jaoks on mõistus samuti „muude selle elu asjadega võrreldes parim ja midagi jumalikku“2. Ta lisab, et see on kultuuri kujundav jõud. Kuigi ka mõistus võib olla kurjuse teenistuses, tõstab see meid kõigi muude olendite seast esile.Siiski oleks vale pidada mõistust inimese ainsaks tunnuseks. Mõistuslikkus on seotud ka irratsionaalsuse, vaimsuse ja emotsioonidega, mis on ennustamatud. On kindlaks tehtud, et otsuseid tehakse sagedamini emotsioonide kui mõistusliku kaalutluse põhjal; inimesed on keerulised olendid, keda ei saa seletada lihtsalt nende genoomi dekodeerimisega.
Just sel põhjusel toonitab ristiusk, et halastus on üks osa inimlikkusest. Martin Lutherile oli see kogu aeg selge ja ta rõhutas seda sageli. Inimesest teeb inimese empaatiavõime. Kui me ei suudaks üles näidata kaastunnet, osavõtlikkust ja armastust, oleksime vaid masinad. Seda on väga selgelt öelnud apostel Paulus: „Kui [...] mul ei oleks armastust“, võiksid mul olla kui tahes suured võimed, aga need poleks midagi väärt (1Kr 13:1–2.). Ka Jeesus ise meenutas, et Jumal eelistab halastust põletusohvritele (Mt 9:13). Usuline kombetalitus, mis vaatab mööda inimestest ja nende vajadustest, on sama väärtusetu kui särav intellektuaalsus. Kui me võtame selle kõik kokku halastuse mõistes, leiame, et inimese õilsameelsus seisneb põhimõtteliselt halastuses. Kõik muu on teisejärguline.

Jumala inimlikkus
Jeesus teadis, et ta on läkitatud Jumala nimel ja Jumal on isikuline armastus (1Jh 4:16). See Jumal erineb kõigist jumalatest, kes õigustavad mõrva ja tapmist, lubades – või isegi nõudes – enda nimel vägivalda. Kõik jumalad ei ole ühesugused. Tuleb hoolikalt vaadata ja näha erinevusi jumalate vahel. Neid eristavad nende nõudmised, käsud ja teod. Mõned neist on tõelised türannid, kes panevad oma kummardajatele ränga koorma ja võtavad neilt mõtlemisvõime. Nad külvavad vihkamist ja vaenu ning nõuavad ristiretkede ja pühade sõdade korraldamist.
Usundid võivad olla sama barbaarsed kui üksikisikud. Nende nimel on pandud ja pannakse siiani toime kohutavaid kuritegusid. Sageli on religioon takistanud edenemist ja arengut ning usklikud on klammerdunud iganenud käitumisharjumuste külge. Usklikud on sageli vanameelsed, vanamoelised, umbusaldust äratavad. Seetõttu on religioon paljude meie kaasaegsete seas usalduse kaotanud. Mõned unistavad selle täielikust kaotamisest. Seda ei peeta üksnes üleliigseks, vaid otse kahjulikuks. Usufanatism koos sellele omase kalduvusega vägivallale on muutunud rahvusvaheliselt üheks suurimaks ohuallikaks. Kes suudaks seda religioosset hullust talitseda?

(Järgneb.)
Gottfried Brakemeier

1 Martin Luther, „Väike katekismus“, Luterlikud usutunnistuskirjad, toim. Randar Tasmuth (Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, õppekirjandus nr 11, 2014), 212.
2 Vt Martin Luther, „Disputatio de homine“, 1536, WA 39/I, 176. Ingl.k.“The Disputation Concerning Man, 1536” – Helmut T. Lehmann (ed.), Luther’s Works, vol. 34 (Philadelphia: Muhlenberg Press, 1960), tsit. lk 137.

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)