Jumala armu poolt vabastatud – millest ja milleks? 1.osa

Reformatsiooni 500. aastapäeva tähistavad mitmed kirikute osaduskonnad. Luterlik Maailmaliit, kuhu kuulub 145 kirikut üle kogu maailma, on reformatsiooni juubeli puhul andnud välja neli brošüüri, mis käsitlevad juubeliaasta teemasid „Jumala armu poolt vabastatud“, „Lunastus pole müügiks“, „Inimesed pole müügiks“ ja „Loodu pole müügiks“.
Brošüürid, mille koostajaks ja toimetajaks on praegu Luterlikus Maailmaliidus töötav EELK õpetaja Anne Burghardt, sisaldavad esseesid maailma eri piirkondade luterlike kirikute pastoritelt, piiskoppidelt, õppejõududelt ning sõsarkirikute esindajatelt. Eesti keeles ilmusid need esseed kogumikku „Jumala armu poolt vabastatud“ koondatuna 2016. aasta lõpus.
Nimetatud kogumik on välja antud EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjanduse seerias ning instituudi lahkel loal toob Eesti Kirik oma leheveergudel valiku nendest tekstidest järjejutu vormis ka lugejateni. Loodetavasti saab lugeja seeläbi aimu luterliku maailma mitmekesisusest ja laiast küsimuste ringist, mida juubeliaasta teemade raames on võimalik arutada.

Ühe mõiste kriis
Arm ja halastus (saksa keeles Gnade) on muutunud väga haruldasteks sõnadeks, mida kasutatakse vaid erandjuhul, näiteks seoses surmamõistetute armuandmispalvega. Samuti võidakse öelda, et päike kõrvetab „armutult“, kuivatab maapinda ja rikub saaki. Eelkõige kasutatakse sõna „armutu“ sõdade kohta. Need on lakkamatud; vastaste kättemaksuhimu on hirmuäratav, raevutsedes süüst või süütusest hoolimata ja uskudes, et ei ole vaja muretseda selle pärast, mis on õige või vale. Häving, vägistamised ja mõrvad on üldlevinud. Sama kordub nn hundiseadustes. Paljud noored õigusrikkujad on sõna „halastus“ ammu unustanud, kui nad seda üldse kunagi kuulnud on. Isegi kui ohver on juba pikali löödud, jätkavad nad tema peksmist – „halastamatult“.
On tähelepanuväärne, et me hakkame halastusele mõtlema alles siis, kui see on kadunud. See mõiste omab kaalu ainult negatiivses tähenduses „halastamatu“. „Halastamatu“ inimene ei tunne halastust ning teda peetakse hoolimatuks, jultunuks ja jõhkraks. Selle mõiste muud kasutused on igapäevaelust kadunud.
Möödas on ajad, kui valitsejad käsitasid võimu jumaliku õigusena ja põhjendasid oma valitsemist „Jumala armuga“. Demokraatias pärineb igasugune riigivõim rahvalt. Valitsuse moodustamise üle otsustatakse valimissedelite põhjal. Parlamendisaadikud on „rahva esindajad“. Jumala armuga pole sellel midagi pistmist. Lisaks on Jumal muutunud üleliigseks. Paljud poliitikud ei kasuta ametisse vannutamise tseremoonial enam väljendit „aidaku mind Jumal“. Sõna „halastus“ tekitab sekulaarses maailmas ebamugavust ning selle otstarvet ei osata näha.
Lisaks tekitab see sõna ise umbusaldust. Keegi ei soovi kellegi teise halastusest sõltuda. Halastust vajavat inimest peetakse nõrgaks. Me tahame seista oma jalgadel, teenida ise endale elatist ja mitte kellelegi midagi võlgu olla. Inimesed püüavad armu ja halastust vältida. Põhimõtteliselt on see maineküsimus. Lapsed ei taha jääda vanematele koormaks ja neist sõltuda. Nad kolivad esimesel võimalusel vanematekodust välja ja asuvad ise oma elu korraldama. Selle ebaõnnestumist peetakse häbiasjaks. Sama kehtib suhetes riigiga. Pikaajalised töötud kannatavad selle tõttu, et tunnevad end liigsena ja on sunnitud elama teiste kulul. Paljud peavad neid muidusööjateks. Töötud ei soovi jääda kogu eluks kerjusteks ja elada vaid almustest. Kes võiks seda hukka mõista? Parem on toime tulla ilma halastuseta.
Lõppeks muudab halastus meid orjadeks. Selle kohta on lugematul hulgal näiteid. Isandate helduse tagajärjel tekib hulk alandlikke teenreid, kes ei julge põhjendamatutele korraldustele vastu vaielda. Soosikud ja lakeid ei ole vabad. „Kes maksab, see tellib muusika,“ ütleb vanasõna. Täpselt sel moel on diktaatorid alati oma võimu kindlustanud. Nad on andnud inimestele eesõigusi ja taganud nii nende lojaalsuse.
Asjad ei ole teisiti ka „demokraatia“ tingimustes, sest sageli on võimalik valijaid ära osta. Poliitikud leiavad toetajaid, kui nad annavad valijaskonnale lubadusi. Kingitustega kaasneb kohustus, isegi kui kingitusi tehakse ainult jõulude ajal. Halastuse mõiste ei ole köitev, sest see kõlab hierarhiliselt. Jääb mulje, et see loob sõltuvussuhteid. Andjate ja saajate, nende („seal üleval“) ja meie („siin all“) vahele jääb lõhe ning esimesed annavad alati tooni heategijate ja patroonidena.
(Järgneb.)
Gottfried Brakemeier