Esileht » Pühapäevaks » Mõte pühapäevaks »

Jumala armastuse ohvritee

09.02.2010 | | Rubriik: Mõte pühapäevaks

Algamas on paastuaeg. Vaikseks jäädes ja oma vaimuliku elu peale mõeldes alustame teekonda koos Jeesusega Jeruusalemma, käies mööda Jumala armastuse ohvriteed. Pühapäeva ladinakeelne nimi Esto mihi (ole mulle kaitsjaks kaljuks) tuleneb 31. psalmist. Seda kasutati õhtupalveks ja seda meenutas Issand oma viimaste sõnadena ristil: «Sinu kätte ma usaldan oma vaimu» (Ps 31:6). Tõustes kõrgendikule või vaadates laugemalt maalt eesolevat sihti, võib näiliselt lähedane eesmärk osutuda teel olles ületamatuks.
Jeesus ei salga, et on otsustanud minna Jeruusalemma, võtmaks Inimese Pojana vastu seda, millest Jeremija ja Jesaja on kuulutanud. Tema kaasteelistel, nagu ka meil on Tema sõnu raske mõista. Kui Jeesus kõneleb eesolevatest kannatustest, räägib Ta karikast, millest peab jooma. See on Jumala viha karikas. Jumal võtab karika Jeruusalemma käest ja annab joomiseks oma Pojale. Selle vastuvõtmine vapustab Kristust Ketsemani aias higiverepisarateni. Kui Peetrus tõstab oma õpetaja kaitseks mõõga, ütleb Jeesus talle: «Eks ma pea jooma sellest karikast, mille Isa mulle on andnud?» (Jh 18:11b).
Kes suudaks seda mõista? Armastusest maailma vastu annab Isa viha karikast juua Pojale. Seepärast tulevad ka võõrad rahvad, rõõmustades, et neilgi on ligipääs Jumala hoonetesse ja osadus Issandaga Kristuses algava uue elu kaudu. Seepärast alustab Jee­sus teekonda Jeruusalemma, käies meie ees Jumala armastuse ohvriteed.

Anti Toplaan

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)