Jumala armastuse ohvritee
/ Autor: Joel Siim / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 15. veebruar 2023 Nr 6 /
Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast. Lk 18:31
Üks koolinoor oli kunagi kindel, et talle Jeesus ei meeldi. Sellepärast, et ta laskis ennast risti lüüa. See kõnelevat allajäämisest, kaotusest, hävingust …
Ehk on teinekord kuidagi kergem mõelda Jeesusest kui heatahtlikust külafilosoofist, kes halbade asjaolude kokkulangemise tulemusena kisti päevapoliitika pöörisesse, mõisteti süüdi milleski, millest ta võib-olla arugi ei saanud, ja hukati. Patuoinaid on aeg-ajalt ikka tarvis, et ühiskonnas kogunenud pingeid mõneks ajaks maandada.
Kuid Kristuse kannatuslugusid lugedes on selge: Jeesus ei ole allajääja. Kirgastamismäelt laskudes ütleb ta jüngritele: „Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast“ (Lk 18:31). Ta teab, miks ta Jeruusalemma läheb, ta teab, mis teda seal ees ootab.
Jeesus ei ole allajääja. Pigem vastupidi – tema on sündmuste juht, olukorra valitseja, kui soovite – provokaatorgi. Ta lepib kokku paiga, kus süüa paasatalle; annab jüngritele märgi: minge kaasa veekruusi kandva mehega (Mk 14:13). Betaanias kõlab parool eesli omanikule: Issand vajab seda (Lk 19:31). Ja palmidki olid kaasa toodud Jeerikost. Jeesus teab, kuidas ta peab saabuma pühasse linna, et saavutada see, milleks ta on tulnud (vt Sk 9:9).
Ketsemanis Õlipressi aias pressitakse Jeesusest kui tõelisest viinapuust välja verd ja vett (Lk 22:44). See on meeletu pinge, mis paneb ta verd higistama. See on võitlus instinktiga põgeneda olukorrast, mis on ohtlik. Põgenemise asemel astub ta oma vangistajatele vastu: mina olen see, keda te otsite, laske neil teistel minna (Jh 18:4–8).
Ja nad võtsid Jeesuse …
Joel Siim
