Slava Ukraine
Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala armastus meie vastu on parim eeskuju

07.09.2022 | | Rubriik: Jutlus

1Jh 4:7–12

Armsad, armastage üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. (1Jh 4:7) Nõnda ütleb Johannes. Armastusest kõneldakse palju ja mitte ainult kirikus Jumala ja ligimese võtmes, vaid me armastame ka linnu, toite, paiku, asju, tegevusi. Ja mõtleme selle all, et miski läheb meile korda, meeldib, sobib, on omane, tähtis, vastuvõetav. Me ei kahtle oma armastuse sellises väljendamises ja see tuleb kergelt üle huulte. 

Jumala ja ligimese puhul aga võime jääda kimpu. Kui kergelt me ütleme häid ja hoolivaid sõnu? Kristus on meile andnud kokkuvõtliku käsuna, et armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast. Ei tule need sõnad kergelt. Vast vaikimisi liigsete ootuste pärast, mis meil on iseendile ja seeläbi kaasinimestele. Ikka tahaks ju parem olla, kui igal hommikul peeglist paistab. Vahest seepärast, et Jumal on ju nii suur ja hoomamatu, kõrge ja kauge. Jumala armastusele ongi raske vastata, sest kummalisel kombel toimib see siis, kui pöörame näo oma kaasinimese poole ja anname talle kas või pisikese heateoga edasi selle rikkuse, mille oleme Jumalalt saanud. 

Me armastame Jumalat läbi oma kaasinimeste. Muidugi tahaks Kristuse käsku hästi täita. Tahaks olla hea armastaja. Kaasinimeste poole vaadates on vahel headest näidetest nappus käes. Küll purunevad abielud, küll vaikivad omavahel erinevad põlvkonnad. Olgem ausad, ka kristlaste seas. Ja iseendaga, nagu öeldud, on ka asjalood, nagu on. 

Jumala armastus meie vastu on siiski parim eeskuju. Mitte ainult selle tingimatuse ja suuruse tõttu, vaid selle väikestes asjades avaldumise tõttu. Näiteks loodu ilu ja tasakaal või „juhuslik õnnestumine“ või midagi muud sellist, milles Jumala äratundmiseks tuleb oma kiirustavas argielus hetkeks peatuda ja süveneda. Juba Eelija kogemus oli, et Jumal ei tule tuules ja tormis, vaid vaikses sahinas, mille kuulmiseks tuleb kuulata. Jumalat tunneb, tunneb ära see, kes kuulab, märkab ja paneb tähele. Need kolm on kaasinimestele suunatud armastuse põhilised osad. 

Kuulates, märgates ja tähele pannes ütleme kaasinimesele, et me temast hoolime ja oleme olemas. Niimoodi ütleme, et armastame teda. Vahel mõtlen, et niisuguse tingimatu, aktsepteeriva armastuse edasikandjad ja väljendajad on meie vanavanemad. Neil on aega märgata uue põlvkonna kasvamist, hoolitseda ja hoida, märkamatult edasi anda väärtushinnanguid ja tõekspidamisi, mis on olulised. Minu vanaisa õpetas märkamatult läbi igapäevaste tegevuste ja toimetamiste oma lastelastele järjekindlust, ergutas uudishimu ja soovi uusi teadmisi saada. Ka õpetas ta hindama ja väärtustama kaasinimest. Ilma moraali lugemata ja näpuga viibutamata. Nõnda, et täiskasvanuelus peatud vahel mõttes korraks ja tänad saadud õpetuste eest. 

Meil on kombeks tänapäeval rääkida kiirest elust, ent siiski tundub, et läbi ajaloo on vanavanemad olnud need, kellel on ülesanne ülejärgmisel põlvkonnal silma peal hoida, õpetada ja suunata. Ja olla olemas oma tingimatu armastusega. Olla see vanaema, kes kuuleb kõik saladused, olla see vanaisa, kes märkab ja paneb tähele. Läbi pisikeste igapäevaste heategude on vanavanemad õpetajaks, kuidas olla armastav ja hooliv, kuidas olla tähelepanelik ja toetav ka siis, kui see pole kõige lihtsam, vaid rohkem kui keeruline.  

Vanavanemate leebuses peegeldub ajatu tarkus ja mõistmine, et igal põlvkonnal on oma väljakutsed ja võimalused. Samamoodi mõistab Jumal igat põlvkonda uuesti ja igal põlvkonnal on vaja mõista Jumalat, tema armastust ja sõnumit uuesti. Märgata ja tähele panna Jumalat ka siis, kui tundub, et ta on muutunud kellekski kaugeks ja võõraks. Üks hea ametiõde ütles kord, et seegi on Jumala viis näidata oma armastust – tõmmata ennast pisut eemale, et anda inimesele ruumi vaba tahtega tegutsemiseks ning otsuste tegemiseks. Ta ei kao kuhugi ega ole kättesaamatu, vaid lubab inimesel tegutseda ja toimida. 

Ta on küll eemal, ent alati kohal ning vastab inimese palvele ja tänule, kui inimene tema poole pöördub. Jumal armastab inimest, võtab kuulda, märkab ja paneb tähele. Ja annab ennast tunda pisiasjades, õnnestumistes, teinekord ka olukordades, milles on raske Jumala armastust näha, ent mis õpetavad kannatlikkust, hoolimist, südamlikkust, pikameelsust, valmidust aktsepteerida teistsugust. Kõike seda, mida Jumal iga päev teeb, et inimest tingimatult armastada. Läbi nende olukordade märkamise ja tähele panemise õpime Jumalat tundma ja armastama. Ja ka mõistma, et parim viis teda armastada on märgata oma kaasinimest ning temast hoolida kogu oma südamega, kogu oma mõistusega ja kogu oma hingega. Tehes seda parimal viisil – kuulates, märgates ja tähele pannes.

 

 

 

 

Jane Vain,

Järva-Madise koguduse õpetaja

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)