Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumala arm vabastab ja näitab teed

18.08.2004 | | Rubriik: Jutlus

Aga Jumal, kes on rikas halastuselt, on meid koos Kristusega teinud elavaks oma suure armastuse pärast, millega ta meid on armastanud, kuigi me olime surnud üleastumistes – armu läbi te olete päästetud! -, ning on meid koos temaga üles äratanud ja asetanud taevasesse olukorda Kristuses Jeesuses, et näidata tulevastel aegadel oma armu võrratut rikkust helduses meie vastu Kristuses Jeesuses. Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt -, mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda. Sest meie oleme tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks, nii nagu Jumal on juba enne meile seadnud, et me teeksime seda.
Ef 2:4-10

Pauluse kohtumine Jeesusega Damaskuse teel purustas tema senised arusaamad, maailmanägemuse ja enesekindluse.
See ilmutus oli nii võimas, et ta ei unustanud seda kunagi. Ühe hetkega oli agarast Saulusest saanud maani mahavajutatud Paulus. Jumala arm oli ta kinni püüdnud ja seda kogetud armusaanu tunnet ei hoia ta ainult endale.
Pea igas Pauluse kirjas kaaskristlastele kirjutab ta armust. Arm on tema elus esimesel kohal. Heade tegude mainimise jätab ta teisejärguliseks, et inimene ei saaks nendega kiidelda. Elu on näidanud talle seda, et inimene muudkui tahab kõike oma elus saavutada, aga peamist väärtust – Jumala armu – ei osata tahta. See justkui ei oma mingit tähtsust. Ehe näide oleks väikesed lapsed (mitte küll kõik), kes ei oska veel oma tahtmisi rafineeritult varjata. Emaga poes olles tahab laps kommi või uut mängukanni. Kui seda talle ei võimaldata, visatakse selili maha ja nõutakse omasel viisil. Ma ju tahan ja pean saama.
Loobumine ei ole patusele lihale omane, see paneb lausa käed värisema. Kummaline on see inimeseks olemine. Siia maailma tuleme ilma oma tahteta. Ühel hetkel lihtsalt tajume, et oleme sündinud maailma. Algul ei tea me heast ega kurjast. Kasvades hakkame tajuma hea ja kurja piiri. Siis kuulutatakse meile, et oleme patused ja patu palk on surm. See tundub olevat täitsa mõistetamatu nähtus. Esmapilgul tundub, et suurem hulk inimkonnast on sündinud maailma hukatuseks. Aga Jumal on andnud igale inimesele vaba valiku. Ta kas orjab oma tahet või vabaneb sellest Jumala armu läbi, mis on Kristuses.
Patu kätte langenud inimene ei pääse sealt enne, kui Jumala arm teda vabastab. Siin ei aita teda haridus ega tugev sihikindel iseloom. Ainult armu läbi juhib Jumal inimeseni igatsuse loobuda kõigest sellest, mis ei käi kokku Tema tahtega. Ega Jumal saatnud oma poega Jeesust maa peale kauneid lugusid jutustama, vaid näitama teed Jumala armu ja armastuse juurde. Ta oli laternaga mees, kes tuli otsima kadunud, pimeduses viibivaid inimhingi. Näitama valgust ekslejatele, kes ei tea, kuhu poole minna.
Inimhing on nii väärtuslik, et seda soovib endale saada nii Jumal kui ka saatan. Jumal pakub armu läbi igavest elu ja hingevaenlane ahvatlusi – kiusatusi, mis veavad inimlast armust eemale surma poole. Ainult Jumala arm võib sisendada langenud inimesele paremad, positiivsemad mõtted, avada ta silmad nägema pääsemise võimalust ja äratada tahte minna hoopis uut teed.
See algab ristimisega ja seob meid Kristuse saatusega: Tema surma, ülestõusmise ja taevaminemisega. Apostel on seda kogenud, seepärast ta ütleb julgelt: «Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minus.» See on kindlasti joovastav tunne. Inimese toob patuhauast välja ülestõusnud Issanda vägi. Paulus näeb Jumalat tegutsemas ikka läbi Kristuse. Ütleb Jeesuski, et ilma minuta ei või te midagi teha.
Päästmine ja igavene elu jumalariigis ei ole tuleviku väärtused, vaid seda äratundmist kogeb usklik inimene igal päeval. Ka siis, kui rasked päevad ja keerulised ajad meie elu tusaseks teevad, kogeme siiski Jumala armu kandvat väge. See on hea tunne, kui tead, et keegi sind armastab ja sinust hoolib.
Jaan Jaani, Keila koguduse õpetaja

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)