Jumal võib muuta ka kurjuse teod pääste tegudeks

Seepeale kutsusid ülempreestrid ja variserid kokku Suurkohtu koosoleku ja ütlesid: «Mis me teeme? See inimene teeb palju tunnustähti. Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.» Aga üks neist, Kaifas, kes oli tolle aasta ülempreester, ütles neile: «Teie ei tea mitte midagi ega mõtle, et teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub.» Aga seda ta ei öelnud iseenesest, vaid tolle aasta ülem­preestrina kuulutas prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest. Aga Jeesus ei pidanud surema üksnes selle rahva eest, vaid et koguda ka hajali elavaid Jumala lapsi ühtekokku. Sellest päevast peale võtsid nad siis nõuks Jee­sus ära tappa.
Jh 11:47–53

Tema, kes on kõige elu allikas, otsustati tappa! Kui suur võib olla ülekohus, julmus, mõistmatus ja halastamatus? See võib olla suurem, kui me ette kujutame. Aeg-ajalt me tajume seda ja tänane tekst jutustab sellest. Miks siis ometi nii juhtus?
Jeesus oli tüütuks muutunud ja temast tuli lahti saada. Nõnda oli see siis ja küllap oleks ka praegu. Ei ole ta tänapäevalgi paljudele vastuvõetav. Inimese loodud mugavusele jääks ta nähtavasti ikka jalgu.
Aga Jeesus tegi ju imesid! Isegi Laatsaruse äratas ta surnust üles! Kas see siis sai jääda usujuhtidele tähelepanuta? Kindlasti mitte. Kuid «ei neid veena ka see, kui keegi surnuist üles tõuseks» (Lk 16:31). Imede üle imestamine on kaugeks jäänud. Kõigele on olemas seletus.
Seletamatuks jäi vaid hirm, mis äkki sai valdavaks. Kui rahvas hakkabki uskuma!? Mis saab meist? Mis saab inimesest, kui Jeesus temas kõige tähtsamaks tõuseb? Millest tuleb siis loobuda? Küllap oleme kõik seda hirmu oma usutee alguses tundnud.
Hingevaenlase külvatud hirm on kaval. «Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva.» Selles hirmus loobuti küll Messiast, kuid ometi täitus ka kardetu – võeti pühapaik ja pillutati rahvas.
Aga Jumal ei võta, vaid annab. See, kes hirmu sisendab, röövib selle, mida kardetakse. Ja nii on kurjuse üks tõhusamaid relvi olnudki just hirm. Igal ajastul. Ja küllap meis endiski tänapäeval.
Juba viiendat nädalat kõnnime kannatusajas, kuid tõeline kannatus algab siis, kui Jeesuse suhtes võetakse vastu põhimõtteline surmaotsus. Kas oli ka süüd? Kurjus ei hooli sellest kunagi. Julmust see ei sega, isegi arutu süüdistus mitte. Jee­sus pidi surema, sest ta oli kellelegi elu andnud. Ja see on jätkunud ajaloos. Tuhandeid ausaid, töökaid, isamaaliste aadetega inimesi küüditati kui rahvavaenlasi. Kurjusel ei ole loogikat. Uskmatu on pime.
Selles on kurjuse hävitav vägi ja meil ei ole jõudu, et sellest pääseda. Me vajame Jumala abi. Ja Jumal aitabki!
See abi on juba püha Johannese pealtnäha abitus iroonias kurjuse suhtes. Kui ülempreester Kaifas ütles: «On parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub!», siis lisab püha Johannes siia juurde, et «seda ei öelnud Kaifas iseenesest, vaid prohvetlikult, et Jeesusel tuleb surra rahva eest». See on tõde, kuid Johannes toob selle eriliselt välja.
Kas pole see iroonia, et kurjus ei suuda muud kui viia ellu Jumala õndsuse plaani. Nii muutub  Jeesuse ristisurm tema ülenduseks ja kannatused tema austuseks (võrdle Jh 12:31 jj). Jumal võib muuta kurjuse teod pääste tegudeks! Tema valitseb iga olukorra üle! «Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal!» – see ei ole suusoojaks öeldud. Seda lausub see, kelle käes on meelevald!
Ühel päeval naerdakse kõikide kurjuse tegude ja käsilaste üle. Jumala suurus saab kord avalikuks. Ja õndsad on need, kes ennast seovad Jumalaga ja annavad ennast tema kätesse õiguse tööriistadeks. Jumala arm päästku meid kõige kurja käest! Tema vägi lunastagu meid meie pimedusest. Tema pühitsegu meid endale meelepäraseks rahvaks.
Jah, kõnelgu tänane tekst meile rikutuse sügavusest, aga kõnelgu see meile ka Jumala tegude kõrgusest ja suurusest, mis saavad kord kõigile nähtavaks. Aamen.

 

 

 

 

Hannes Nelis,
Valjala koguduse õpetaja