Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon minevikust »

Jumal vajab nii praktikuid kui ka teoreetikuid

09.02.2005 | | Rubriik: Persoon minevikust

5. veebruaril möödus 100 aastat õpetaja Valter Mattissoni ja 4. veebruaril Samuel Eberhardi sünnist.
Valter Mattisson sündis Võrumaal Aleksandri vallas uue kalendri järgi 5. veebruaril 1905 talupidaja pojana, õppis Tartu linna ühisgümnaasiumis, mille lõpetas 1925. Samast sügisest jätkas ta õpinguid Tartu ülikooli usuteaduskonnas, kuid katkestas need kolme aasta pärast ja asus teenima sõjaväes sundaega.
Aastatel 1930–1932 jätkas ta tööd Tartus tänapäevaks unustusehõlma vajunud ametis – tekstinäitajana kinos. Et ülikooliaastad ja õpitu siiski lähedased olid ning teadmised liiva ei jookseks, sai ta 1933 töökoha Põlva kogudusse organisti-asjaajajana. Põlvasse jäi Valter Mattisson seitsmeks aastaks.
1940. aastast oli ta Tartus tagasi, töötas pildiraamitööstuses ja jätkas 1942. aastast õpinguid ning teenis ülalpidamist keele- ja klaveritunde andes. Karm aeg aga purustas mehe lootused. 1944 alul mobiliseeriti Mattisson sõjaväkke, sattus sõjavangina Venemaale laagrisse ja naasis kodumaale 1946, kuid oli sunnitud jääma kaheks aastaks kodusele ravile.
Asunud elama Koeru, kirjutas Mattisson 6. detsembril 1946 konsistooriumisse piiskop August Pähnile lootuses, et ta on piiskopi kaasabil suuteline vastu võtma mõnd vähema kogudusega tööpõldu Lõuna- või Kesk-Eestis. Missugune oli täpselt vastus või kuidas taastus Mattissoni tervis, ei oska öelda, kuid 1948–1950 oli ta igal juhul tegev Koeru koguduse organistina. Märtsis 1950 sai Mattissonist Koeru koguduse jutlustaja.
Usukindlus viis sihile
Edasi selgub 26. aprillil peapiiskop Kiivitile saadetud kirjast, et arvestades oma läbielamisi, ei ole ta suuteline praegu oma teadmisi täiendama, aga arvestades varasemaid õpinguid ja pikaajalist praktilist tööd kiriku teenistuses tahaks ta täieõigusliku vaimulikuna kogudust kohusetruult ja armastusega teenida.
Tulles vastu jumalasulase soovile, ordineeriti Mattisson 24. mail samal aastal Tallinna Toomkirikus aseõpetajaks, temast sai Koeru koguduse aseõpetaja. Saanud viis aastat hiljem, 15. juunil 1955 õpetaja õigused, määrati ta sama koguduse õpetajaks.
1955. aastal oli õpetaja elus teisigi tähtsündmusi: 20. veebruaril laulatati ta Ambla kirikus Leida Rinderbergiga ja 27. septembril tunnistas Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni nõukogu teoloogiatudeng Valter Mattissoni õpingud küllaldaseks ning ta loeti usuteaduskonna lõpetanuks.
Ent halvenev tervis ei lasknud aga südamelähedast tööd jätkata: arstliku otsuse – tagumise seljaaju arteri sündroom – põhjal vabastati Mattisson 1. augustil 1967 töölt. Ta suri 24. märtsil 1968. aastal.
Samuel Eberhard sündis Mustjalas kirikuõpetaja August Eberhardi viimase, kaheksanda lapsena. Esimest kooliharidust sai ta kodus, edasi jätkus haridustee Kuressaare saksa eragümnaasiumis, mille lõpetas 1923. a. Et isal ei olnud suurpere peana võimalik teda toetada, läks Samuel Eberhard tema enda sõnul samal sügisel mandrile teenistust otsima.
Järgmisest aastast osa aega teenis ta elatist Tallinnas diakonisside asutuses puulõhkujana ja katlakütjana, osa aega Järvamaal kodukooliõpetajana. 1924. a algasid tema õpingud ülikooli usuteaduskonnas, töötades samaaegselt Tartu saksa sisemisjoni seltsis.
Samuel Eberhardi õpingud ei piirdunud üksnes Eestiga. Oma stuudiumi jooksul käis ta kaks korda suveseminaril: 1927 Tübingenis ja 1929 Leipzigis, 1928 aga tutvus Hamburgis sotsiaalala tegevusega.
1927 suri Samuel Eberhardi isa ja praosti loaga pidas ta 1929. ja 1930nda aasta suvel Mustjalas jumalateenistusi ja osales kristlikus noorsooliikumises. 1931. aastal lõpetas noormees ülikooli kaitstes tööga «Koguja raamatu ilmavaade» teoloogiamagistri kraadi.
Teenis aastatel 1931–1932 kaitseväge auto-tanki rügemendis ja oli ühtaegu prooviaastal Oleviste koguduses õpetaja Valteri juures.
Pühendunud teadusele
Oma sisemise arengu kohta on Samuel Eberhard öelnud: «Minu isamaja kaine ja tõsine evangeelne-piiblitsistlik vaim ja eriti minu isa selge ja soe usk, mis tema elus kõige endastmõistetavana ja loomulikuna ilmsiks tuli, juhatasid mind juba varakult teoloogia stuudiumi mõttele. Seda soodustas ka teatav loomulik huvi filosoofilistes küsimustes.»
Saksamaal tekkinud huvi pietismi vastu viis ta taas Saksamaale uurima reformatoorseid elemente Zinzendorfi teoloogias, seetõttu viibis ta 1933–1934 Herrnhutis. Ent Karl Barthi ja prof Wittigi teoste mõjul «ärkas minus jälle uus arusaamine ev. luth. kirikust», ütleb Eberhard oma elulookirjelduses. Huvist luterluse vastu käis ta kuulamas dots Iwandi loenguid Königsbergis. Teadmiste puudust ilmselt karta polnud: 1934 novembris sooritas Eberhard konsistooriumis õpetajaeksamid ja ordineeriti 10. veebruaril 1935 Tallinna Toomkirikus saksa praostkonna vikaarõpetajaks. 8. detsembril 1934 oli ta Tallinnas laulatatud Liselotte Kochiga.
Täpselt aasta pärast laulatust valiti Eberhard Kunda koguduse õpetajaks. Teenistusaeg jäi paraku lühikeseks, vaid neli aastat sai noor õpetaja oma kohuseid täita. Perre sündis selle lühikese aja jooksul igal aastal laps: kaks tütart ja kaks poega. Paraku on tollest ajast võimatu midagi öelda, sest dokumendid on sõjamöllus hävinud.
Siis tuli kutse Saksamaalt naasta oma kunagisele ajaloolisele kodumaale ja pere läks. Saksamaal jõudis perre sündida veel kolm last, neist poeg Andreasest sai hiljem samuti kirikuõpetaja, siis aga 1945 Samuel Eberhard kadus sõjamöllus nagu tema vanem vend Paulgi.
Rita Pokk

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)