Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal teeb inimesest elava olendi

11.05.2016 | | Rubriik: Jutlus

Hs 36:24–28
Prohvet räägib uue inimese loomisest. Kas poleks saanud ka inimest uueks loomata? Mõtleme ju oma eluloolisele järjepidevusele, tahame ikka olla need, kes olime. Tahame olla sama rahvas, kes oleme olnud. Uueksloomine teeks nagu juurtetuks, kui peame muutma oma mälu ja minevikku. Kuid rahvas oli Hesekieli ajal koost langemas, nagu lambad karjaseta. Nad olid eemal Iisraeli orgudest ja headest karjamaadest, võõrastel karjamaadel.
Seni oli rahvast koos hoidnud vähemalt kodumaa, Hesekiel aga kirjutab pärast kodumaa kaotamist, pärast küüditamist võõrale maale. Pole enam seda maad, kus maastik ja rahvuskaaslased oleksid meenutamas, kes oleme ja mis keelt räägime. Juba oma kodumaal elades mõeldi võõraid mõtteid, kuid tookord oli tempel meenutamas, mis on see kõrge kultuur, mis on päris oma. Nüüd oli see kaotatud, ja prohvet tõotas kaotatut tagasi.
Võiks öelda, et rahvas oli vangipõlve minekuks, oma iseolemise kaotuseks juba vaimselt valmistunud. Hävingupaigaks sai ju suur Babüloonia riik, ja prohvetite järgi on inimesed teeninud Babüloonia jumalaid juba kodus Jeruusalemmas. Enne kui need tõi vägivald, tulid nad sinna otsekui eesrindlik välismaa mood. Nüüd tundsid inimesed, et on saanud välismaa jumalaid tunda juba liigagi palju. Kõikjal oli teine süda ja teine vaim, patu rikutus.
Hesekiel nimetab pattu roojuseks ning tõotab puhastamist sellest. «Roojus» on mõiste preestrite elust ja keelest. Iga elukutse näeb ju pattu isemoodi. Kuningas näeb pattu sõnakuulmatuses, sulane tööinimese koorimises. Igaüks on valmis hüüdma: lõpetage see, eelkõige just see patus, mis ennast rohkem häirib. Preester näeb pattu oma seisukohast, rituaalireeglite vastu eksimises. Hesekiel kirjeldab pattu preestrite keelt kasutades. Võõraste jumalate ette kummardamine teeb meid roojaseks, kõlbmatuks Jumala ette astuma, patuseks. Võõral maal elades, õnne otsides, püüdes teha seda kohalike kombel, langeb inimene pattu üha enam.
Kuid mitte see patt, mis segab rituaali läbi viimast ja mida saab preestrite kombel eneselt heita teise rituaali kaudu, pole Hesekieli jaoks kõige kesksem patu mõiste. Prohvet näeb pattu ikkagi ühiskonnas, inimeste vahel asetleidvana. Just nagu Paulus, kes kirjutab (1Kr 6:10j) pärast pikka pattude loetelu: «… ei vargad ega ahned, ei joodikud ega pilkajad ega riisujad päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.» See, mis ei lase meil elada Jumala kingitud õnnes, on patt. Mis sunnib meid rikkuma enese ja ligimese elu, on patt.
Selle vastu tõotab Hesekiel puhastavat vett. Religioonid on läbi ajaloo tegelnud puhastusriitustega ja veega, põhimõttega, et enne vee piserdamist oled sa patune, pärast puhas. Seda on teinud preestrid ja templid. Hesekieli jaoks ei ole patust puhtaks tegija aga mitte see rituaalselt valmistatud vesi, kombetäitmise kaudu mõjuv, vaid Jumala antav vesi. Ja nii nagu ütleb Luther väikeses katekismuses, on see «tavaline vesi», sama mis ojaski, mitte rituaalide ja preestrite kaudu tehtud vesi.
Jumal tahab rahva peale pritsida seda puhastusvett. Seesama, kes on loonud kuiva maa ja veed, loob ka rahva uueks. See vesi võtab rahvalt ebajumalate roojuse ja teeb neist puhta maarahva Juuda ja Efraimi mäestikus elamiseks, kodukanti pöördumiseks.
Jumal tõotab uut südant ja uut vaimu. Tundub, et siin lähevad segi üksikisik ja rahvas. Kelle sisse siis antakse süda, kas inimesele või rahvale? Võib-olla ongi hea need mõisted omavahel segi ajada, sest Uus Testament ütleb, et «kõigil usklikel oli üks süda ja üks vaim».
Kui Jumal annab uue südame, siis süda tähendab mõtlemist ja tahet. Tollal nähti anatoomiat ja närvisüsteemi teisiti, aju peale inimesed antiigis ei mõelnud, aju oli selleks liiga paigalpüsiv, süda aga liikuvam, tervet keha liikumapanev, oma põksumisega ka välisele vastav. Uus vaim aga tähendab meie muutliku meele uuendamist. Vaim, samastudes tuulega, mis tuleb, kust tahab, mida nagu polegi, kuid mis paljut mõjutab, on allunud maailma jõududele, kiskunud inimest kuhugi ära ja võtnud jõu ka iseenese üle. Selle asemele annab Jumal uue südame ja uue Vaimu, kirjutab Hesekiel.
Ta annab kivisüdame asemele lihast südame. Seega näeb ta, et inimene polegi nagu elav olend. Luterlikud usutunnistuskirjad kordavad, et «inimene pole puu ega kivi, vaid elav olend». Need viitavad inimese võimele vastata Jumala kutsele. Hesekiel räägib siin inimesest kui kivisest olendist, kes on kalk ligimese ja Jumala vastu. Jumal aga on loonud inimese kui elava olendi, kes on kaasatundev ja kuulaja. Kui Jumal annab lihase südame, siis teeb ta inimesest selle, kelleks ta tema lõi – elava olendi.

ehasalu_vallo_nh

 

 

 

 

Vallo Ehasalu,
Elva koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)