Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal täidab meid oma Vaimuga

04.06.2014 | | Rubriik: Jutlus

Ap 2:1–13
Püha Risti Johannes on öelnud, et suure osa oma elust lebame kui märjad ja toored puuhalud armastuse tules, lootes, et läheme ükskord põlema, kuid mida ometigi ei juhtu, sest oleme siiski liiga toored. Enne, kui saame leekidena põlema süttida, peame kuivama ja saavutama süttimistemperatuuri. Meiega sünnib sama mis tulle asetatud toore puuhaluga, mis alguses küll sisiseb tules ning alles selle käigus kuivab. Püha Risti Johannese arvates me sisiseme psühholoogiliselt ja vaimselt läbi üksinduse valu, läbi rahutuse, ärevuse, nurjumiste ja rahuldamata soovide. Ebatäiuslikkuse piinade ja valude kaudu tõuseb meie psüühiline kuumus süttimistemperatuurini ja siis lõpuks avame iseennast ühinemisele uuel moel, ühinemisele Jumala ja inimesega.
Nii sisisesid siis jüngrid kinniste uste taga kartuses ja teadmatuses, ärevuses ja rahutuses, sest Jeesus oli nad maha jätnud, öeldes: «Kuid ma ütlen teile tõtt: teile on parem, et ma lahkun, sest kui ma ei lahkuks, ei tuleks Lohutaja teie juurde, aga kui ma ära lähen, siis ma saadan tema teie juurde» (Jh 16:7).
Seega pidid jüngrid küpsema täiskasvanuks, iseseisvaks, vabaks. Püha Aquino Thomas ütleb, et kui apostlid olid Kristuse inimlikkusse kiindunud loomuliku armastusega, ei olnud nad veel piisavalt täidetud tema jumalikkuse vaimuliku armastusega, seepärast ei olnud nad veel võimelised vastu võtma Püha Vaimu, nagu nad oleksid pidanud, kui neil oleks tulnud vastu panna katsumustele. Seega näib, et kõigepealt kisub Jumal hinge paljaks, jätab selle pimedusse ja kuivusesse, ja kui hinge motoks saab ustavus ja andumus, alles siis täituvad Kristuse sõnad: «Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus» (Jh 8:12).
Ja nii sündiski. Nelipühipäeval, pärast pikka sisisemist, täideti apostlid Püha Vaimuga, nende vahel lõõskas tugev tuul, õhk liikus nende ümber ja nad lahvatasid praksudes põlema. Korraga leegitsesid nende kohal tulekeeled ja kui nad pärast seda sündmust rääkima hakkasid, siis kuulsid kõik nende suust oma emakeelt – nad kandsid Püha Vaimu vilju: armastust, rõõmu, rahu, pikka meelt, lahkust, headust, ustavust, tasadust.
Inimene on näinud ikka Jumalat ja tuld või põlemist koos. Jumal kõnetas Moosest põlevast põõsast (2Ms 3), laskus Siinai mäele tule sees (2Ms 19:18) ja mägi põles veel pikalt, kui Mooses oli Jumalalt kaks käsulauda saanud (5Ms 9:15). Psalmist räägib Issanda häälest, mis purskab tuleleeke (Ps 29:7), ja tulest kui Issanda teenijast (Ps 104:4). Heebrea kirjas aga öeldakse suisa, et «meie Jumal on neelav tuli» (Hb 12:29).
Nelipühil süütas Jumal jüngrites oma tule, selle Armastuse elava leegi, millest kõnelevad kristlikud müstikud. Heebreakeelses Piiblis tähistab sõna ruaḥ Jumala Vaimu, see aga tähendab ka tuult ja õhku. Nii täitis Vaim jüngrid oma tuulise õhuga, hõõguv jumalanäolisus neis süttis põlema ja nad kiirgasid valgust ja soojust. Selle vägi oli nii võimas, et jutt, mis nad rääkisid, kõlas kõigile nende oma emakeelena. Kui Paabeli torni ehitamise aegu inimeste keeled segati, siis nüüd said nad Jumala Vaimus taas üheks. Siis läksid täide Kristuse sõnad: «Lohutaja, Püha Vaim, kelle Isa saadab minu nimel, tema õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik, mida mina teile olen öelnud» (Jh 14:26). Jumal ilmutas end Vaimuna, kes süütab ligimesearmastust ja kinnitab ühtekuuluvust kõigi inimeste vahel, kinnitab, et oleme Jumala lapsed.
Me peame seda enesestmõistetavaks, et inimkeha tuulutab ennast kogu aeg – me hingame sisse ja välja. Organism seob õhus oleva hapniku selleks, et vabastada meis asuvatest toitainetest energia. Nõnda võib öelda, et elava inimese keha hõõgub pidevalt umbes 37 kraadi juures ning vabanev energia võimaldab meil funktsioneerida, kasutada oma lihaseid, liikuda, rääkida, toimetada, elada. Samas satume paanikasse, kui hingamine katkeb või kui sisemine põlemine lõpeb.
Milline siis on me vaimu seis? «Ei seisa nigu», võiks vastata luuletaja Jüri Üdi sõnadega, ja ega me paanitse üleliia ka. Meie seis on ju viletsam jüngrite omast – kõrval pole Jeesust füüsilisel kujul ja enamik meist ei näe ju ka kunagi vaimu. Pigem kangastuvad me silme ees materiaalsed väärtused ja eesmärgid. Nii me sisiseme vaikselt ja kuivame ning Jumal muudkui tuulutab ja kuumutab meid oma Vaimuga ja ootab. Ta osaleb meie sisedialoogis, puudutab meid südametunnistuses, ja kui me õpime teda kuulama, siis võib ka meie jahtunud süda leegitsema lüüa.
Püha Vaim, tule minu südamesse, tõmba seda enda poole oma väega, oo mu Jumal, ja anna mulle armastust koos pojaliku kartusega. Hoia mind, oo väljendamatu Armastus, igast kurjast mõttest, soojenda mind, sütita mind oma kallihinnalise Armastusega, ja iga valu näib mulle kergem. Mu Isa, mu armas Issand, aita mind kõigis mu tegudes. Jeesus, armastus, Jeesus, armastus. (Siena püha Katariina)

Kirja_Margus_2013

 

 

 

 
Margus Kirja,
Jõelähtme koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)