Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal tahab anda meile parimat

05.03.2014 | | Rubriik: Jutlus

Õnnis on mees, kes peab vastu kiusatuses, sest kui ta on läbi katsutud, siis ta saab pärjaks elu, mille Issand on tõotanud neile, kes teda armastavad. Ärgu kiusatav öelgu: «Jumal kiusab mind!» Sest Jumalat ei saa kiusata kurjaga, tema ise ei kiusa kedagi. Pigem on nii, et igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma. (Jk 1:12–15)

Jumal tahab anda meile parimat. Kiusatus on vaid olukord, mis näitab, kas oleme seda valmis vastu võtma. Kiusatus näitab, kes me tegelikult oleme. Seepärast ei maksa iseenda kiusatuses süüdistada kedagi teist, vaid ikka iseenese himu. Kui poodnik läheb korraks tagaruumi, ei pea suur osa inimesi seda eriliseks kiusatuse olukorraks, sealsamas võib olla teine, kelle jaoks oli sel hetkel ületamatu kiusatus midagi salaja tasku pista. Sama lugu on siis, kui tunneme, et oleme ise suurde kiusatusse sattunud – sealsamas võib teine inimene teha suuri silmi ja küsida: kus on siin kiusatus? Apostel ütleb, et igaüht kiusab ta enese himu.
Jumal tahab anda meile parimat, aga meie oleme patused inimesed ega ole võimelised tema suuri ande vastu võtma. Selle asemel vaevleme himude käes, mis ahvatlevad meid. Kas siis elupärg jääbki välja andmata? Jumal on tõotanud anda selle neile, kes teda armastavad.
Kas sa tahad Jumalat armastada ja hoida tema poole? Samamoodi küsitakse pruutpaaridelt altari ees: kas sa tahad teda armastada? Kirikuõpetaja ei küsi, et mis tunne sul praegu on, vaid kas sa tahad. Armastus on tahte küsimus, on otsustus, millega tunded kaasnevad. Et saada pärjaks elu, tuleb otsustada Jumala kasuks.
Millal tuleb ilmale patt? Apostel ütleb, et siis, kui himu on viljastunud, kui meie tahe liitub himuga. Piibel ütleb, et kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest (Rm 3:23) ja inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale (1Ms 8:21). Järelikult oleme ka meie samasugused – patusena sündinud. Ometi ei pea me sellega leppima ega käega lööma, veel vähem seda põhjendama ja patus elamiseks eriõigusi nõudma. On vaid küsimus: keda me armastame? Kelle poole vaatab meie süda? Kas armastame Jumalat või viljastame himu? Seni, kuni südames oleme teinud valiku himu kasuks, on väga raske hoida Jumala poole. Vana Testamendi rahvale ütles Jumal selgesti (5Ms 30:19): «Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada.»
Jumal tahab anda meile parimat, aga meie tunneme, et oleme juba hiljaks jäänud – patt on juba ilmale toodud ja täidegi viidud. Just sellisena kohtab meid Kristus, kes tuli meid surmast välja tooma. Veel nüüdki esitame sama küsimuse: kas armastame oma Päästjat või jätkame teed surma poole?
Selleks, et vältida kahetsust, on inimene valmis õigustama kõike, mis tema elus ette on tulnud. Sellepärast on hea olla pihil napisõnaline, et me oma pattu ei jõuaks õigustama hakata.
Johannes kirjutab, et valgus on tulnud maailma, aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad (Jh 3:19). Järelikult me ikka õigustame ennast. Kuna teod on kurjad, eelistame pimedusse pugeda! Aga seegi on valik. Paulusel on kahju, et praegust ajastut armastama hakates on Deemas ta maha jätnud (2Tm 4:10). Samad mured, millega tänagi võitleme!
Jumal tahab anda meile parimat ja juba ongi andnud! Jumal on andnud oma poja Jeesuse. Tema õpetas meid paluma: ära saada meid kiusatusse. Jeesus teadis, mida tähendab kiusatus.  Hingevaenlane püüab meid kavalusega kõrvale juhtida rollist või ülesandest, mis on meil täita. Kiusaja meelitab ilusa ja heaga, ta puistab õilsaid sõnu, kasvõi piiblitsitaate, et ainult Jumala tahe meie elus teoks ei saaks.
Jeesusele pakkus kiusaja heategija rolli, imetegija rolli, maailma valitseja rolli tingimusel, et Jeesus loobuks oma Lunastaja rollist. Aga selleks ta oli ju tulnud. Aidaku meid Jumal, kui peame seisma selle eest, milleks tema meid on kutsunud! See võib käest libiseda, enne kui arugi saame. Taotleme parimat ja rühime õnnetusele vastu. Aidaku Jumal, et pereisa ei unustaks pereisa rolli ega töömees töömehe oma, et abikaasa jaksaks püsida abikaasa ülesannetes ega loobuks usklik inimene maa soola ja maailma valguse ülesannet täitmast. Kiusajal on praktilised põhjused ja palju vabandusi. Seepärast hoidke kinni Jeesusest ja paluge: ära saada meid kiusatusse! Üksnes Jumala abiga suudame võita kiusatusi.
Sest Jumal tahab anda meile parimat, ta tahab anda meile pärjaks elu. Minnes vastu paastuajale ei lähe me viimselt vastu kannatusele ja võitlusele, vaid läheme vastu elule. Kannatustest ja võitlustest läheme läbi küll, kuid ka neist läbi minnes läheme ikka vastu elule! Selleks aidaku meid Jumal! Aamen.

Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)