Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal soovitab: vali elu!

12.06.2002 | | Rubriik: Jutlus

Hs 18:1–4,21–24,30–32
Küllap on enamik inimesi vahel kahetsenud mõnd valet tegu või valikut. Oleks ma ometi teisiti toiminud, targem olnud – asjad oleks hoopis paremini.
Meie kõigil tuleb teha valikuid. Iga päev otsustame, mida teeme ja mida mitte, kuidas erinevates olukordades käitume. Meie igapäevaotsused olenevad sellest, millised on meie elu sügavamad väärtused – sellest, kuhu tahame oma eluga välja jõuda ja millisel viisil usume jõudvat eesmärgile.
Soovitus valida elu võib esmapilgul tunduda imelik: loomulikult tahab iga inimene elada. Võimalikult paremini ja täisväärtuslikumalt. Aga kas teame alati, kuidas leida head ja täisväärtuslikku elu (ehk õnne)?
Mis üldse on elu ja mis surm sügavamas mõttes? Mis on hea ja mis halb? Siin lähevad Jumala ja inimeste arvamused tihti radikaalselt lahku. Näiteks sai kadunud poeg isa päranduse ja arvas vägeva elu käes olevat. Aga selle aja kohta, mil tema elu nautis, ütles Isa: «Ta oli surnud…» (Lk 15:24, 32)
Tänane kirjakoht räägib sellest, et inimeste valitud ülekohtune eluviis on Jumala silmis surmatee. Aga inimesed ise ei ole teadlikud, et nad on valinud surma. Põhjus on selles, et inimene ei näe oma tegude tagajärgi kuigi kaugele ette. Just sellest tuleb, et Jumal soovitab üht, aga inimene teeb teist, arvates, et nii on parem. Mõnda aega võib tunduda, et ongi.
Kui aga omatehtud «õndsus» kokku variseb, on tagajärjeks valu ja pettumus. Näiteks võime meenutada viimast sajandit oma rahva ajaloost või purunenud perekondade tragöödiaid. Õnne asemel on õnnetus. Varemetest uue ülesehitamisega on väga palju tööd. Paljut ei saagi enam parandada. Järgnevad põlvkonnad peavad sööma eelnevate keedetud «suppi». Vanemate tegude tagajärjel kannatavad lapsed.
Nii oli ka prohvet Hesekieli ajal: paljud olid juba viidud Paabelisse vangi. Ja siis öeldi, et mis saame meie parata? See pole meie süü, et oleme praegu sellises olukorras. Juba meie eelkäijad ajasid valet poliitikat ja selle tagajärjel peame meie kannatama. «Isad sõid tooreid viinamarju ja laste hambad on hellad.» Nii öeldi siis. Meil öeldakse: «Elu on selline, lapsed pole süüdi!»
Kõigepealt teeb Jumal meile selgeks, et niisugune suhtumine on täiesti väär. Kuigi oleme pärinud elu ja osa oma saatusest vanematelt, vastutab igaüks oma tegude eest ise ja kujundab oma käekäigu ise. Elu on näidanud, et inimlikuks inimeseks jääda saab nii vanglas, koonduslaagris kui ka Siberis.
Ja vastupidi, hoolimatuks türanniks võib kasvada ka parimas heaoluühiskonnas. Meeleparanduse esimene samm on lõpetada teiste süüdistamine ja hakata ise enda eest vastutama.
Teine suur küsimus on, mida teha oma minevikuga. Kui hakkangi oma tegude eest vastutama, ei saa ma ju olnud asju olematuks teha.
On neid, kes usuvad lahenduse olevat taaskehastumises. Läks see elu halvasti, tuled ja katsetad järgmises uuesti. Kui see olekski võimalik, kas see oleks lahendus? Kas oleksin järgnevas elus kindlasti parem ja targem? Sel juhul, miks ma juba praegu seda ei ole?
Siinkohal üllatabki meid evangeelium: asju võib muuta otsekohe! Selleks on tarvis ainult üht – pöörduda! Pöördumine kustutab kogu mineviku. Kuidas on see võimalik? Ainult lunastuse tõttu Jeesuses Kristuses. Kuskil mujal seda ei pakuta.
Seejuures pole tähtis, mis on seljataga, kui valesti on seni elatud. Kui inimene loobub ülekohtust ja pöördub Jumala poole, andestab Jumal mineviku, nagu poleks seda olnudki. Endisi ülekohtutegusid isegi ei mäletata enam, mitte ainsatki! See on uskumatult hea pakkumine meile kõigile. Sel teel saame vastu võtta elu kõige sügavamas mõttes – Jumalalt endalt pärineva elu.
Pöörduda inimene reeglina ei taha. Tavaliselt tahetakse küll uskuda Jumalasse, aga jätkata elu oma äranägemise järgi. See aga tähendab surma valimist. Jumal küsib: «Miks tahate surra?»
«Valmistage enestele uus süda ja uus vaim!» ütleb Jumal. Pealiskaudne meeleparandus ja Jumalasse uskumine on enesepettus. Jumalasse uskusid ju kõik need, kellele Hesekiel ja teised prohvetid rääkisid! Loomulikult saab uue vaimu anda ainult Jumal, aga selle eelduseks on tõsine pöördumine.
Jumal pakub meile ei midagi vähemat kui elu. See pakkumine on väärt vastuvõtmist! Aamen.
Aare Kimmel, Rannamõisa koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)