Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal saab ilmuda leiva kujul

18.03.2020 | | Rubriik: Jutlus

Maailmas on nii näljaseid inimesi, et Jumal saab neile ilmuda üksnes leiva kujul 

(Ch. Dickens)

Issand rääkis Moosesega, öeldes: Ma olen kuulnud Iisraeli laste nurisemist. Räägi nendega ja ütle: Täna õhtul te sööte liha ja hommikul leiba kõhud täis. Siis te mõistate, et mina olen Issand, teie Jumal.“ Ja õhtul tulid vutid ning katsid leeri; ja hommikul oli kastekord leeri ümber. Ja kui kastekord oli haihtunud, vaata, siis oli kõrbe pinnal midagi õhukese soomuse taolist, peenikest nagu härmatis maas.  2Ms 16:11–14

Tulin linnast. Läbi ja läbi näljane – hommikul läks kiireks ja hommikusöök jäi seetõttu kesiseks. Mõttes kaalusin, mida poest oleks vaja juurde osta, et endale korralik õhtusöök valmistada. Teele jäi burksiputka ja hetkeks oli tõsine kiusatus sealt läbi astuda ning kiire amps võtta. Läksin siiski poodi, ostsin plaanitud asjad ja suundusin koju. Tuli pliidi alla, pada tulele ja üsna varsti levis mõnus lõhn üle kogu maja. Käed puhtaks, söök lauale ja tükk aega polnud peale noa-kahvli klõbina midagi muud kuulda. Kõht täis, oli ka tuju palju parem.

Siis helises telefon. Teisel pool inimene, kes soovis muret kurta. Mõtlesin endamisi, et Jumal tänatud, et ta varem ei helistanud, näljase ja tujutuna poleks minust õiget kuulajat olnud. Mure aga tundus esmapilgul üsna kummaline – kõik oleks nagu hästi, tööd ja leiba on, tervisel pole ka viga, puhkusereis broneeritud, aga tahaks midagi veel. Mida? Ei tea ise ka … Kõik tundub kuidagi väga mõttetu, millestki ei oska õieti rõõmu tunda. Kogu aeg on kulunud enda ja pere heaolu parandamisele, aga ei ole hea olla …

Kui Iisraeli rahvas alustas oma kõrberännakut, oli alguses vaimustus väga suur. Mõelge ometi: me pääseme Egiptuse orjapõlvest, meile on tõotatud maa, mis jookseb piima ja mett, me ei pea enam kedagi teist teenima, võime vabalt teha seda, mida ise tahame! Rännak aga oli pikem, kui oodati, ning ühel hetkel tuli silmitsi seista karmi reaalsusega – toitu ei jätku. Mõnda aega suudeti piskuga leppida, siis aga läks nälg juba nii suureks, et ununesid kõik ideaalid ja unistused. Milleks kunagi tulevikus imelisel maal lubatud jõukus ja vabadus, süüa on vaja siin ja praegu!

Jumal ei käskinud Moosesel paluda inimestel veel natuke kannatada. Ta saatis neile toidu ja toitis rahvast kogu kõrberännaku aja. Kas nurinad sellega lõppesid? Paraku teame, et sugugi mitte. Põhjusi leidus alati ning leidub tänase päevani.

 Inimloomus on kord juba selline, et heaga harjub ta ruttu ning hakkab tahtma aina enamat ja paremat.  Oma soovide kütkes ei tule sageli meeldegi, et kuskil on keegi, kellel pole üldse midagi. Maailmas on tänagi piirkondi, mille asukatest suurem osa ei tea hommikul, kas nad õhtuks palakese toitu saavad või mitte. Enamasti ei saa
 Tohutud abiprogrammid on kui tilk vett kuumale kerisele. Väidetakse, et kriis ainult süveneb ning sellele on inimene oma tegevusega ise kaasa aidanud.

Kas inimene on tõesti tegutsenud naiivses lootuses, et Jumala looduga oma suva kohaselt ümber käies ei juhtu midagi, sest Jumal on ju lubanud kõike hoida ja kaitsta? Või on ta hakanud ennast Jumalast targemaks pidama ja tema õpetused unustanud? Kas on hilja midagi muuta? Ja kui pole veel hilja, millest siis alustada?

Kui Jeesus järgmisel päeval pärast viie tuhande mehe imelist söötmist nägi taas rahvahulka, kes teda otsima oli tulnud, heitis ta neile ette, et nad ei tulnud ju mitte tema sõnade ja õpetuse pärast, vaid sellepärast, et nad olid saanud leiba ja nende kõhud said täis – nad olid tulnud maise heaolu järele, aga jätsid kõrvale olulisima. Järgnev väitlus aga näitas, et täis kõht tegi inimesed vastuvõtlikumaks ka Jeesuse sõnadele. On vana tõde, et näljane suudabki mõelda ainult leivast, kui aga esmavajadused on kaetud, saab teda ka elu ja selle sisu üle järele mõtlema panna. 

Oma igapäevast mannat vajame me kõik, aga kui ainult sellega lepime, oleme ühel hetkel samas seisus kui mu telefonipartner – tahaks midagi enamat, aga ei tea, mida … Rõõm on elust ära kadunud.

Rõõmustage (Laetare) on ju ka selle pühapäeva nimetus. Tuleneb see vanast hümnist Laetare Jerusalem, mida lauldi täpselt paastuaja keskel.  Rõõmustage, sest teie Issand pakub teile midagi enamat kui lihtsalt igapäevast toimetulekut. Ta pakub teile eluleiba. Mis see selline eluleib on ja kust seda saab, küsis rahvas Jeesuselt. Vastus oli lihtne: „Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi enam iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.“ (Jh 6:35)

Paastuaeg kestab veel. Veel on aega endasse vaadata, veel on aega läbi mõelda ja korda teha oma vahekord Jumala, kaasinimeste ja kogu maailmaga. Veel on aega üles leida kaotsiläinud rõõm. Veel on aega maailm pea pealt taas jalgele pöörata.

 

 

 

 

Tiiu Hermat,

Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja

Nõnda peab ülendatama inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu. (Jh 3:14b,15)