Jumal pani Aabrahami proovile

1Ms 22:1–13

Mis aastal see juhtus, seda pühakirjas ei teata, aga mõned uurijad on järeldanud, et Aabraham pidi elama millalgi 2. aastatuhandel enne Kristust. Et toonaseid sündmusi õigesti mõista, peaksime esmalt suutma toimunut vaadelda selle aja inimeste silmade ja südamete läbi.
Aabraham oli juba kõrgesse ikka jõudnud oma naisega lapsi saamata, kuni Jumal neile ühise poja sündimist tõotas. See tõotus kõlas Aabrahami ja tema naise Saara vanust arvestades kõike muud kui usutavana, kuid ometi sai lubatu tõeks. Saara sünnitas poja Iisaki ja see oli Jumala ime, mille tunnistajateks selle lapse vanemad said. Ja kui nüüd see sama Jumal, kes sellele lapsele juba ka suurt tulevikku oli tõotanud, ta millegipärast enesele tagasi nõudis, ei tekkinud Aabrahamil kahtlust käsu täitmise osas. Issand, kes andis ja nüüd tagasi võtab, teab paremini, sest tema omad oleme me nii elus kui surmas. Usu alustalaks on usaldus.
Mida mõtles ja mida tundis Aabraham, saades Jumalalt käsu mägedesse minna ja seal oma armas poeg altaril ohverdada? Vastust otsides on meile teenäitajateks kuningas Taaveti laulud, mis toonast mõttemaailma värvikalt avavad:
«Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. Ta juhib mind õiguse rööbastesse oma nime pärast. Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.» (Ps 23)
Küllap tundis ka Aabraham end mägedesse siirdudes kui pimedas orus kõndivat. Jõud, mis teda aga teekonda jätkama sundis, oli usk – usk täis armastust ja usaldust Issanda vastu, kes teab paremini.
Lugu Aabrahamist ja Iisakist on läbi järgnenud aegade saanud palju erinevaid käsitlusi. Tundub see ju esmapilgul lausa võika ja verejanulisena. Süüdistatud on Jumalat ja süüdistatud on Aabrahami. Ja ikka on meil kombeks süüdlast otsides esmalt ringi, mitte aga peeglisse vaadata.
Jumal pani Aabrahami proovile ja tõotas talle seejärel, et teeb temast suure rahva. Aabrahami usk oli selleks tee sillutanud. Nüüdseks, neli aastatuhandet hiljem, on see Aabrahami sugu laiali valgunud üle maailma ning on seejuures vaatamata oma konservatiivsetele usuvaadetele jätkuvalt kadestusväärselt elujõuline.
Kuidas on samas olukord Eestimaal, sel kunagi neitsi Maarjale pühendatud maalapil, mille elanikkond viimastel aastatel omamoodi au ja kuulsust kogub Euroopa kõige usukaugema rahvana? Eesti rahvastik väheneb ja vananeb. See ei ole mingi viimaste aastate probleem, vaid tendents, mis on süvenenud juba aastakümneid. Üheksakümnendate alguse rahvusromantiline eufooria, mis ka kirikud rahvaga pilgeni täitis, asendus peagi röövkapitalismi õitsenguga ja selle ideoloogia jõulise pealetungiga. Milleks Jumal, kui raha eest saab kõike? Vaid mõned aastakümned – ja juba räägime kahest Eestist, mis teineteist teada ega tunda ei taha. Tegelikult on aga ikkagi Eesti vaid üks ja see üks on hääbumas kõiki eelnevate põlvkondade põhiväärtusi põrmu heites.
«Praegu kavandatav eksperiment kooseluseaduse näol kõigutab inimeksistentsi põhialust, ning selle tulemused on näha alles mitme inimpõlve kaugusel,» leiab eesti ema Heli Reichardt.
«Kõik need inimesed, keda me täna süüdistame toimetulematuses ja võimetuses oma lapsi õigesti kasvatada ja suunata, on need inimesed, kes ise lapsena jäid abist ilma,» nentis hiljuti ühes intervjuus Vaesuse Vastu Võitlemise Euroopa Võrgustiku Eesti juht ja üleeuroopalise võrgustiku asepresident Kärt Mere. «Niimoodi me põlvkonnalt põlvkonnale edasi seda vaesust muudkui kanname.»
Vaesusel, mis põlvkonnalt põlvkonnale edasi kandub, on paraku ka teine nimi. See on õnnistuse puudumine. See on valus märguanne rahvale, kes Jumalale selja on keeranud ja ainult oma inimlikule võimekusele panustab. «Me ei oota looduselt armuande, vaid võtame ise,» deklareeris kunagi kommunismi ehitava Venemaa esiaednik Ivan Mitšurin. Suure õhinaga ette võetud looduse ümbertegemisest jäid maha lagastatud piirkonnad, kuivanud jõed ja teise kohta tekkinud sood. Kord käivitunud protsessid ei ole aga peatunud ja nüüd näeme selle tagajärgi juba ka inimestel erinevate allergiate ja autismi, pahaloomuliste kasvajate ja sooliste mutatsioonide näol.
Ühele Aabrahami järeltulijaist, Albert Ein­steinile kuuluvad sõnad: «Ära tee kunagi midagi vastu oma südametunnistust, isegi mitte siis, kui seda nõuab sinu valitsus.» Need ammu öeldud sõnad on aktuaalsed ka tänapäeval, mil rahva enamik valitsuse seisukohti ei jaga. Aabrahami ja tema rahva ajalugu näitab, kuidas Jumal nii karistajana kui ka õnnistajana on ajalugu vorminud. Ta on pannud ka meile kõigile südamesse oma seadused, taipaks me vaid neid sealt kuulda ja neile kuuletuda. Kuuletuda usus ja usalduses nagu Aabraham …

 

 

 

 
Peeter Krall,
Nõva koguduse õpetaja