Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal ootab meilt täiuslikku armastust

29.05.2019 | | Rubriik: Jutlus

Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust. Ja teiegi tunnistate, sest te olete olnud minuga algusest peale. Seda ma olen rääkinud teile, et te ei komistaks. Nad heidavad teid kogudusest välja. Jah, tuleb tund, mil igaüks, kes teid tapab, arvab end Jumalale teenet osutavat. Ja seda nad teevad, sest nad ei ole ära tundnud ei Isa ega mind. Kuid seda olen ma teile rääkinud, et kui see tund tuleb, siis tuleks teile meelde, et mina olen seda teile öelnud. Jh 15:26–16:4
Tänane evangeelium algab Jeesuse tõotusega saata oma jüngritele Lohutaja või Trööstija – tõe Vaim, kes temast tunnistust annab.
Kreeka keeles kasutatakse siin sõna paraklētos, mida võib kahtlemata tõlkida trööstijaks või lohutajaks, ent millel on siinkohal tõenäoliselt veidi teistsugune tähendus, nimelt eestkostja ehk advokaat.
Jeesus maalib meie silme ette pildi kohtuprotsessist, kus viimselt osutub kõik vastupidiseks sellele, mis tundub alguses. See, kes on esialgu süüpingis, kes mõistetaksegi süüdi ja saadetakse surma, see tähendab tema ise, osutub viimselt mitte ainult õigeks, vaid koguni kohtumõistjaks nende üle, kes on tema üle kohut mõistnud. Ja kuna teener ei ole suurem isandast ning kõike, mida on tehtud Jeesusele, tehakse ka tema jüngritele, on nendega samamoodi: nad saavad kogu maailma kohtualusteks, et viimselt oma õiguse ja ustavuse läbi maailma üle kohut mõista.
Just siin saab selgeks ka tolle jumaliku advokaadi – tõe Vaimu – osa: ta annab tõest tunnistust Kristusest kõigepealt jüngritele ning seejärel nende kaudu kogu maailmale. Milles see tunnistus seisneb? Milleks on seda õigupoolest tarvis? Need on küsimused, mida meiegi peame endale esitama, kuna vastusest neile sõltub see, kuidas mõistame igaüks oma ülesannet kristlasena ning üheskoos Kristuse kirikuna. Vastus neile küsimustele on lihtne ja lühike: me peame tunnistama armastuse pärast ning armastusest. Jeesus vastandab oma lahkumiskõnes patuse, jumalatu maailma ning need, kes järgivad teda, see tähendab on Jumalast, üheainsa kriteeriumi alusel: neid motiveerib kas viha või armastus.
Viha, mida Jeesus siin silmas peab, ei ole mitte õiglane pahameel ülekohtu pärast, soov, et kuri saaks oma karistuse (taoliselt tuleb mõista näiteks pühakirja sagedast kõnet Jumala vihast), vaid ülekohtust halva soovimist ja tegemist ligimesele, keda tegelikult tuleks nagu iseennast armastada. Väikse hüperboolina võiksime tõdeda, et inimeste viha on enamasti märksa isetum kui nende armastus: sest armastusele ootame ju ikka samaväärset vastust, vihale aga mitte. Kui näiteks Jeesus ütleb Vana Testamenti tsiteerides: „Nad on mind vihanud põhjuseta“, siis võiksime neid sõnu tõlkida ka nii: „Nad vihkavad mind täitsa tasuta“.
Õigupoolest peaks olema vastupidi: viha, niivõrd kui see on üldse lubatav, see tähendab õiglase pahameelena ülekohtu pärast, peaks olema alati proportsionaalne vastus millelegi, samal ajal kui armastus saab olla tõeline üksnes siis, kui ta on vaba igasugusest teene ja tasu mõtteviisist, täiesti omakasupüüdmatu ning isegi ennetav.
Sellisena võime täiuslikku armastust näha ainult Jumala juures, kuna tema ise on täiuslik ja seega ei ole võimalik talle mitte kuidagi tema armastuse ega heategude eest tasuda: sellele, kes või mis on täiuslik, lihtsalt ei saa midagi juurde anda. Sellist armastust ootab Jumal ka meilt. Nagu öeldud, mitte iseenda pärast, kuna me ei saa isegi oma armastusega tema armastusele vastates talle midagi anda. Jumal ootab meie armastust selleks, et me vahendajatena – Püha Vaimu kui eestkostja abil ja ka ise eestkostjatena sellestsamast Vaimust täidetuna ja kantuna – viiksime Jumala armastuse maailma, kõigi nendeni, keda Jumal samamoodi armastab nagu meid.
Tegelikult ei ole ka too vastupidiseks pööratud kohtumõistmine, millest Jeesus kõneleb, mitte midagi muud kui Jumala armastuse teokssaamine, sest Jumal ei taha inimestele nende pattu ja ülekohut näidates mitte seda, et nad hukkuksid, vaid et nad võiksid meelt parandada ja tõelise, igavese elu leida.
Apostel Paulus ütleb, et Jumala armastus on valatud meie südametesse Püha Vaimu läbi ning seisneb selles, et Kristus suri meie eest, kui olime alles patused. See on sõnum, millest oleme kutsutud koos Püha Vaimuga tunnistust andma, ning nii nagu tema on meie jumalik advokaat, peame meiegi mõistma end kõigi nende eestkostjaina, kõigi nende advokaatidena, kes ilma osasaamiseta Kristuses ilmunud armastusest oleksid Jumala õiglase kohtu ees määratud hukkumisele.
Kuidas seda advokaaditööd teha? Kuidas anda tunnistust Kristusest ja tema armastusest?
Nii sõna kui kogu eluga. Sõnaga, sest Kristus on Jumala Sõna ja ilma, et keegi temast kuulutaks, ei saa keegi ei kuulda ega temasse uskuda.
Eluga, kuna Kristus on meie elu.
auksmann_enn_uus_v

 

 

 

 

Enn Auksmann,
EELK vikaarõpetaja

Püha, püha, püha on vägede Issand! Kõik maailm on täis tema au! (Js 6:3)