Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal ootab halastust

15.06.2016 | | Rubriik: Jutlus

Need on sõnad, mis te peate täitma: rääkige üksteisele tõtt, mõistke oma väravais kohut tões ja rahus! Ärge hauduge südames üksteisele kurja ja ärge armastage valevandumist, sest kõike seda ma vihkan, ütleb Issand! Sk 8:16–17
Sel pühapäeval kõlab meile üleskutse: halastage! Kas halastus on midagi üldinimlikku? Midagi, mida peame loomulikuks? On see üleskutse kerge või keeruline kuulda ja täita? Kas tunneme end rohkem halastaja rollis, kellele see üleskutse kõlab, või selle rollis, kes vajab kellegi halastust? Ega me oma tavalises argipäevas väga palju selliste teemade peale ei mõtle. Kiirustav elutempo hoiab meie mõtted kinni väga maistes asjades, tegemist ootavate tööde ja toimetuste juures.
Halastus nagu ka armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus, kõik see, mida meile Piiblis Vaimu viljadena nimetatakse, tuleb meelde siis, kui tunneme ise sellest tõsiselt puudust. Või kui enam ei jaksa selle kihutava vankri peal püsida ning vajame rahu ja hingamist. Siis, kui endalt küsime, nagu küsis kord tark Koguja: mis kasu mul kõigest sellest on? Kas see on see, mida Jumal minult tegelikult ootab? Täna me saame teada, et Jumal ootab halastust, ligimesearmastust ja ausust. Ausust teiste vastu ja iseenda ees, et mõista: meiegi vajame halastust, Jumala halastust.
Piibel räägib palju Jumala halastusest. Prohvet Sakarja annab teada, et Jumal halastab oma rahva peale. Vaatamata kõigele, mida nad on korda saatnud. Sõnakuulmatus Jumala vastu ja ülekohus ligimese vastu – ikka ja jälle on vaja nendele osutada. Ikka ja jälle pahandab ja kurvastab see Jumalat. Ta peab lausuma oma läkitatud prohvetite kaudu karme sõnu. Kuid viimne sõna jääb alati halastusele. Jälle on Jumal oma lõputus armus valmis andestama ja andma uue võimaluse. Kuningas Taavet laulis seda Jumala halastust tunnetades: «Tema annab andeks kõik su ülekohtu, tema parandab kõik su tõved. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga.» (Ps 103:3–4). Küllap ta teadis, millest laulis, polnud ju temagi patuta.
Just see tunnetus annab ka inimesele võime halastada oma ligimesele. Me armastame, sest Jumal on meid enne armastanud. Me halastame, sest Jumal on meile halastanud. Just selle tõttu me peamegi olema vahel olukorras, kus peame enda ees ausad olema ja tunnistama: ma olen patune inimene ja ei saa seda Jumala ees mitte kuidagi ise heastada. Vajan vaid halastust, mis mind päästab ja lunastab.
Nii mõnigi inimene on mulle öelnud, et võib ju ligimesele head teha ka ilma Jumalata. Selleks ei pea olema tingimata kristlane. Paljud meist järgivad oma südames üleskutset aidata haigeid lapsi või annetada vähifondile, et kinkida kellelegi võimalus raviks ja inimväärseks eluks. Paljud meist tunnevad kaasa hüljatud loomadele ja püüavad neid aidata. Me oleme tõepoolest kõik võimelised armastama ja head tegema. Siiski ei tule see meist enestest, vaid on Jumala and. Oleme kõik Jumala loodud, tema on meie südamesse selle võime pannud. Meie elumahlad tulevad samast puust ning saame õitseda ja vilja kanda vaid Jumala armust. Hästi ja arusaadavalt räägib sellest Jeesus oma tähendamissõnas viinapuust: «Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge. Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.» (Jh 15:1–2,4–5)
Jeesuse ristisurm meie päästmiseks ja lunastuseks on suurim Jumala halastuse väljendus. Kõik, kes seda tõeliselt tunnetavad, tahavad seda pisutki peegeldada siia maailma. Armastust ei saa käskida, kuigi Piibli tuntuimat üleskutset nimetatakse armastusekäsuks ning ka prohvet Sakarja räägib käskivas vormis, öeldes: «Need on sõnad, mis te peate täitma.»
Ka meie praeguses ühiskonnas on esile kerkinud küsimus, kas ja kuidas aidata võõramaalasi, kes oma kodumaalt põgenevad, et leida varju sõja ja vägivalla eest. Paljud neist tulevad, et päästa oma lapsed ohust või püüda kinkida neile paremat elu ja tulevikku. Me tunneme selles olukorras ohtu oma rahva heaolule ja seda ei saa meile ette heita. See on loomulik, et igaüks meist tahab kaitsta nii oma kodu ja oma peret kui ka oma kodumaad ja rahvast. Aga me ei tohiks selles hirmus jätta nägemata abivajavat ligimest olenemata tema rahvusest. Ja küll annab Jumal ka tarkust ära tunda, kes on tõeline abivajaja.
Igapäevaelu aga ei too väga tihti meie õuele hädas olevat võõrast. Pigem on see, keda saaksime aidata, meie sõber või naaber, tuttav või töökaaslane või koguni pereliige. Igaüks ei kurda oma häda valjult, ei siruta kätt, et paluda. Võtkem aeg maha oma kiirustamiste keskel ja vaadakem ringi halastuse silmadega. Aamen.

K2rson,Lea copy

 

 

 

 

Lea Kärson,
Rõngu koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)