Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Jumal on valgus

03.02.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

Ivar-Jaak Salumäe teenis 20 aastat enne emerituuri siirdumist Tallinna Piiskoplikku Toomkogudust. Arhiiv

Jutlusetekst: 1Jh 1:5–7
Ja see on sõnum, mida me oleme kuulnud temalt ja kuulutame teile: Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust. Kui me ütleme: «Meil on osadus temaga», kuid käime pimeduses, siis me valetame ega tee tõtt. Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, tema Poja veri puhastab meid kogu patust.

Head küünlapäeva kirikulised! Mõtlen täna 2. veebruarile 44 aastat tagasi. Olime kahe päeva jooksul seisnud konsistooriumi ees ja sooritanud eksamid, mis on vajalikud kirikuõpetaja ametisse seadmiseks. Meid oli neli meest, minul eluaastaid alles 20.
Me kõik olime pärit kiriklikest perekondadest. Peapiiskop Jaan Kiivitil oli suur usaldus saata mind nii noorena iseseisvale tööle Tartumaale Äksi kogudusse. Toomkirik oli tulvil rahvast, kui meid pühasse ametisse õnnistati. Meid saatsid Jumala tõotuse sõnad ja ustavate koguduseliikmete eestpalved.
Kirikuõpetaja nõukogude ühiskonnas oli üks eriline nähtus. Me püüdsime teha nii, et oleksime võimalikult nähtavad ja kuuldavad. Tol ajal hakkasime saama Soomest musti pastorisärke ja kandsime neid ka väljaspool kirikut, ning mitte ainult selle nn suhkrutükiga, mis kujutas endast väikest valget ruutu kaelusel, vaid just ka valge kaelusega. Ka oma Nõukogude passi jaoks tegin pildi pastorisärgis valge kaelusega.
Kui töötasin Saaremaal, siis sai Vene piirivalve passikontrollis alati nuputada, mis imelik krae see on. Samuti käisime ka Pegasuses ja kohvikus Moskva. Meie taotlus oli see, et meie väljaspool seadust olev seisus pidi saama nähtavaks. Ehk oli see meie protest ja julge nooruslik tunnistamine. Samas kohustas see meid endidki ametile kohase väärikusega käituma.
Neil 60ndail õppinuist ei ole paljud enam kirikutööl. Mõned loobusid peagi ise, mõned oli kirikuvalitsus sunnitud vabastama, mõned seisavad ehk tänapäevani reservvaimulike nimekirjas, mis on niigi liiga pikk.
Mulle tundub, et ma ei ole vana Jaan Kiiviti usaldust petnud. On küll selle pika aja jooksul tulnud piiskoppidele oma tegudest aru anda, aga need on olnud enamasti sellised, kus ma kirikuseadustest ette olen rutanud. Nagu näiteks alba ja stoola kasutamine 1972. a, sõnaliste aruannete vormi kritiseerimine, või hilisemast ajast, kui võtsin siin toomkirikus kasutusele uue missamuusika ilma koguduse nõukoguga arutamata. Aga ustavus kirikutöös ja vaimulike ülemate austamine on jäänud mulle oluliseks läbi 45 aasta.
Aastakümnete pikkune vastutuse koorem on väsitanud ja mõtlen rõõmuga sellele, et ees on päevad, mis lubavad kergemat koormat, jõukohast koormat väsivale sulasele.
Küünlapäeval alustanuna võin küünlapäeval lõpetada. Ring on täis saanud!
Tänase päeva juhtsalm ütleb: Ma kummardan su püha templi poole ja tänan su nime su helduse ja ustavuse pärast. Jumal on olnud ustav, kes mind on kutsunud ja oma tööpõllule lubanud. See on mu tänamise põhjus.
Täna on pühitsetud küünlad, mis sel aastal siin toomkirikus süüdatakse – argipäeval, pühapäeval, tänumõtetega, leinatunnetega … Püha valgus tahab valgustada ja juhtida meie elu ning tõsta meie pilgud tõelise valguse, Kristuse poole.
«Kristus – Jumala kirkuse sära!» – selline on küünlapäeva loosung. Seda ausära ja imelist valgust on täis seegi kirik, nii nagu Siimeoni ja Hanna päevil pühakoja valgus süttis, kui Jeesus sisse astus – väikese lapsena oma ema Maarja kätel –, ja nii toimub see tänapäevani, ka siin, iga kord, kui siia tuleme ja Kristus, Jumala kirkuse sära, meid ümbritseb.
Kui toomkiriku kirikumees igal hommikul kiriku uksed avab, siis süütab ta siin kolm küünalt: ühe Kristusele peaaltari juures, ühe Maarjale Maar­ja altari juures ja ühe Estonia mälestusstendi juures meretragöödia ohvrite mälestuseks. Püha valgus hoiab elavana usu, lootuse ja mälestuste tule.
Apostel Johannes julgustab meid tänase sõna läbi kahes asjas.
1. Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust! – Meie, 65sed ja 45sed, teame, kuidas on elada pimeduse riigis, siis, kui vale võimutseb ja usaldus inimeste vahel on hävitatud. Eksivad need, kes toda aega idealiseerida püüavad ja tahavad eitada tookordse atmosfääri kahjulikku mõju meile kõigile. Aga me teame ka seda, et tol pimedalgi ajal hoiti alal Jumala valgus – lootuseks meie rahvale. Ja et kiriku osa oli hoida evangeeliumi küünal põlevana ja leegitsevana, ka keset jumalatuse ja vale pimedust. Jumal on valgus!
2. Ja teine julgustav sõna apostel Johanneselt on see: Aga kui me käime valguses, nõnda nagu tema on valguses, siis on meil osadus omavahel. Osadus omavahel! Just see on see Jumala imeline õnnistus, mis aitas meid püsima jääda, vastu pidada ja üha tugevamaks saada ka pimeduse ja viha ning vaenu õhkkonnas.
Osadus, mida tunnetasime meie, ametivennad, ja osadus, mis elavaks sai koguduse kooskäimistel või ka eravestlustes. See oli see imeline ja ainulaadne tunne, mis kirikulaulu reaga on kokku võetud:
Siin on Jeesu jüngrid koos!

Ivar-Jaak Salumäe jutlus on peetud Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus 2. veebruaril 2010. a küünlapäeva jumalateenistusel. Ilmunud raamatus
«99 jutlust», 2014.

Ivar-Jaak Salumäe
Sündinud 19. veebruaril 1945 Tartus kirikuõpetaja Eduard Salumäe (1919–1985) peres.
Õpingud: Loksa keskkool 1963, EELK Usuteaduse Instituut 1963–1974.
Ordineeritud 2. veebruaril 1966.
Teeninud Äksi, Kuressaare, Kaarma, Viljandi Pauluse, Paistu ja Tallinna toomkogudust.
Alates 2010. aastast emerituuris.
Autasud, aunimetused: titulaarpraost, EELK Teeneteristi II järk, EELK teenete kuldrist, Toomkoguduse Maarja medal, Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk.
1966. aastast abielus Anne-Mai Salumäega, tütar Ene ja poeg Erik.

Pildigalerii:

2. veebruar 1966 Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus. Oma õnnistuse Ivar-Jaak Salumäele ordineerimistalitusel annavad Jaan Audova (vasakult), Jaan Kiivit sen ja Edgar Hark. Jaak Salumäe arhiiv

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)