Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal on teinud imetegusid

12.08.2009 | | Rubriik: Jutlus

Jeesus hakkas hurjutama neid linnu, kus kõige rohkem oli sündinud tema vägevaid tegusid, et nad ei olnud meelt parandanud: «Häda sulle, Korasin! Häda sulle, Betsaida! Sest kui Tüüroses ja Siidonis oleksid sündinud need vägevad teod, mis teie juures on aset leidnud, küll nad oleksid ammugi kotiriides ja tuhas meelt parandanud. Ometi ma ütlen teile: Tüürosel ja Siidonil on kohtupäeval hõlpsam põli kui teil! Ja sina, Kapernaum, kas sa arvad, et sind ülendatakse taevani? Ei, sind tõugatakse alla põrgusse, sest kui Soodomas oleksid sündinud need vägevad teod mis sinus, siis ta oleks püsinud tänini. Ometi ma ütlen teile: Soodomamaal on kohtupäeval hõlpsam põli kui sinul!»
Mt 11:20–24

Küllap oleme kuulnud lugu kukest, kes kelkis teiste ees, nagu tõuseks päike igal hommikul üksnes seetõttu, et tema nõnda ilusasti laulab. Kukest tehti suppi, aga päike tõuseb jätkuvalt.
20. augustil tähistame Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 18. aastapäeva. Kukelooga samasse sarja kuulub ka see meeli kõditav uuema aja rahvapärimus, et meilegi paistab vabaduspäike üksnes seetõttu, et «me laulsime end vabaks». Nõnda võiks ka laulu jorutav joodik väita, et laulab end kaineks, sest kui enam juurde ei joo, siis ühel hetkel on ta tõepoolest kaine. Paraku tõuseb päike, meie riik tohib pidada oma sünni- ja taassünnipäeva ning joodik saab kaineks hoopis teistel põhjustel. Nõnda on see Jumalast seatud, et alkohol väljub verest ja Nõukogude impeerium, mis tõstis käe Jumala enese vastu, sai nuheldud nagu Egiptus Moosese päevil ning jooksis tühjaks verest.
Ka meeldib meile uhkusega kõnelda mingisugusest «talupoja tarkusest». Sellesama talupojatarkusega lasti okupeerida meie maa 1939/40. aastal. Võib vaid Jumalat ennast tänada, et Tema tegi selle tarkuse tühiseks 1918. aastal, kui läkitas Vabadussõtta koolipoisid. Siis hakkas tarkadel iseenese tarkuse ees häbi.
Küll meile meeldib end kiita. Kuid kes end ise ülendab, seda alandatakse. Kääbus laulis end hiiglase ahelaist vabaks. Ärgem võrrelgem endi vabaks saamist piiblilehekülgedelt tuttava Taaveti ja Koljati võitlusega. Taavet oli jumalakartlik karjapoiss ja vääris võitu, meie mitte. Lätlased, leedulased ja Ida-Euroopa rahvad ei laulnud, ometi on nemadki vabad. Kui uhkustame, et meie vabadus tuli ilma vereohvriteta, siis saagem kaineks ja mõelgem, kui palju enam on meil ohvreid taasiseseisvusaastail enesetappude, joodikute poolt surnukssõidetute, HIV-positiivsete jms läbi. Kas on põhjust hoobelda ja kiidelda või hoopis silmad maha lüüa?
Jumal ei lase end pilgata, sest mis inimene külvab, seda ta ka lõikab. Iga kriis, ka käesolev üleilmne majanduskriis, pole midagi muud kui jumalapilkamise ja kõlbelise kriisi seaduspärane tagajärg. Iseloomulik on see, et meie maad on see tabanud raskemal kujul kui enamikku riike.
Minu jaoks on omandanud ja mida aeg edasi, seda enam omandab prohvetliku tähenduse parvlaeva Estonia hukk 28. septembril 1994. aastal, kui uppus ligikaudu 800 inimest. Laev kandis meie riigi nime, väidetavalt maailma ühe suurima paganarahva kodumaa nime. Raamatus «Mayday Estonia» kõneleb üks pääsenu, kes polnud kunagi Jumalasse uskunud, et parvel, kuhu tal õnnestus pääseda, palus ta korduvalt ja tahtmatult Jumalat. Kes hüüab appi Jumala nime ja tunnistab Tema suuri tegusid, see päästetakse. Ma ei tea, mis sellest mehest edasi sai. Tahan aga siiski uskuda, et toimus kadunud poja tagasitulek.
Meie maa on pühitsetud neitsi Maarjale. Jee­sus, enne kui ta ristil hinge heitis, usaldas oma ema jüngri hoolde, keda ta armastas. Meie tohime olla Jeesuse poolt armastatud ja elada jumalasünnitaja nime kandval maal. See maa on usaldatud meie kätte, et me selle eest hoolitseksime nagu Jeesuse lemmikjünger oma Lunastaja muldse ema eest. See on põhjus, miks me siiani olemas oleme. Jumal on meid ära valinud. Ta on meid eriliselt hoidnud, viimse hetkeni nagu röövlit Jeesuse kõrval ristil, Ta on meiega kannatlik olnud. Ta on talunud ka meie, ristiinimeste langust, kogu oma kiriku langust. Kõike seda, mida Soodomaks ja Gomorraks nimetatakse. Sügav kahetsus, meeleparandus ja imede tunnistamine, mis Ta meie kestmajäämiseks teinud, on ainus tee, mis meid veel päästa saab.
Maailm tungib kirikusse, ristiinimeste keskele. Ometi on meile antud käsk minna maailma ja teha jüngriteks kõik. Kas oleme selleks üldse suutelised? Kas alustame oma päeva tänulauluga Jeesusele või laulame maailma viisil «olen ise väike, kuid mu jõud on suur»?
Laulgem Jumalale kiituslaulu, laulgem end sisemiselt vabaks, et anda tunnistust Jumala suurtest imetegudest, mida Ta on teinud meie rahva heaks ja iga üksiku kasuks, et nõndaviisi pääseda ise ja päästa teisi maailma uppuvalt laevalt, saatana küüsist taasiseseisvaks Jeesuses Kristuses.


Toivo Treiblut
,
Tallinna Peeteli koguduse diakon

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)