Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Jumal on suurem kui inimlik taju

27.05.2015 | | Rubriik: Jutlus

Js 6:1–8
Peaaegu tuhat aastat on ristikogudus pühitsenud kolmainujumalapüha. Enamasti on see vaikne püha ega mängi koguduse teadvuses erilist rolli. Kolmainujumalapüha tuletab meile meelde Jumala olemust, nii nagu me teda tunneme. See on justkui kokkuvõte kõigest, mida kuulutavad jõulud, ülestõusmispühad ja nelipüha. Kindlasti on igaühel meist oma ettekujutus neist Jumala tegudest, mis moodustavad ristiusu aluse. Aga kui räägitakse kolm­ainsusest, siis me küsime, mida see õieti tähendab. Teame, et just selle mõistega on kristlik kirik väljendanud Jumala olemuse saladust, kuid vaevalt tekib kellelgi selle õpetuslausega seoses mingi elav kujutluspilt. Me võime seda rahulikult tunnistada, sest vaevalt suudab inimmõistus kunagi täielikult haarata seda, mis on lõpmatu ja absoluutne. Jumal aga on alati rohkem kui see, mis ta loonud on.
Üks vana lugu pajatab sellest, kuidas kirikuisa Augustinus näeb mere ääres jalutades last kaldal mängimas. Küsimusele, mida laps teeb, saab ta vastuseks, et too kavatseb merd tühjaks kanda. Edasi tunnistab Augustinus, et korraga sai talle täie teravusega selgeks, milline on inimese olukord Jumala ees. Inimene, kes püüab Jumala saladust lõpuni mõista ja ära seletada, on nagu laps, kes kavatseb merd tühjaks ammutada.
Või üks teine lugu kuningas Hierost ja vanast targast Simonidesest. See kõneleb samuti inimliku filosofeerimise ja juurdlemise piiratusest. Kuningas küsib targa käest, kes see Jumal niisugune on. Simonides palub kaheksa päeva mõtlemisaega. Pärast tähtaja möödumist tahab kuningas vastust kuulda, tark aga palub veel neliteist päeva mõtlemisaega ning pärast seda veel neli nädalat. Siis aga katkeb kuninga kannatus ning ta küsib vihaselt: «Kui kaua sa tahad mul veel oodata lasta?» Simonides aga vastab: «Mida rohkem ma järele mõtlen, seda vähem ma aru saan.» See kehtib meiegi kohta tänapäeval. Omatahtsi otsustamine, kaalutlemine ja arutlemine igapäevaste otsuste langetamisel – see ei vii ega saagi viia eesmärgile.
Märksa olulisem on Jumalat tunda ja tunnistada. Kui keegi on Jumalat tunda saanud, siis järgneb vastusena sellele tunnistus osakssaanust. Teistele aga, kes niisugust tunnistust kuulevad, saab sellest omakorda tee Jumala juurde, et teda mõista ja tunda. Tegelikult on kogu pühakiri Jumalat tõeliselt tundnud inimeste tunnistus neile osakssaanud kogemustest. Nii annab selleski lõigus prohvet Jesaja tunnistust oma jumalatunnetuse kogemusest.
Prohvet näeb ja kuuleb seda, mis jääb inimesele tavaliselt kättesaamatuks. Ta tajub seda kõike nii teravalt, et on sunnitud teistelegi kuulutama, ja kogu oma elu selle teenistusse andma.
Ta on Jumalat näinud. Ta on tundnud, et Jumal on suurem kui inimlik taju ja mõistus kokku. Ta püüab seda kuidagi sõnadesse ja piltidesse panna: Ma nägin Issandat; ma nägin tema kuuepalistusi täitmas templit; ma nägin taevaseid olendeid teda ümbritsemas. Ta koges, kui ligipääsmatu on Jumal meile inimestele ja kui kauge kõigest maisest. Seal saab ainult põlvili langeda ja korrata kiidulaulu: «Püha, püha, püha on vägede Issand!» Inimkond võib oma pika tee jooksul austada ja teenida mitmeid suurkujusid nagu jumalaid, aga siin kõlab tunnistus: Ainult sina oled püha, sina üksi!
Seistes tõelise jumalikkuse ees, saadakse alles täies ulatuses aru oma madalusest ja inimlikkusest. Mägede keskel tunnetab inimene oma väiksust nende võimsuse ja vägevuse ees. Või kui teda tabab merel ränk torm, loodusjõudude märul, siis tundub ta endale nii tühise ja jõuetuna. Jesaja aga seisab Jumala majesteetlikkuse ees ja alles siin saab talle selgeks inimese tegelik armetus, vaesus ja nõrkus. Ta ütleb: «Häda mulle, sest ma olen kadunud! Ma olen roojane inimene roojaste inimeste hulgast!» Kuidas saab patune inimene seista üldse Jumala ees? Kuidas saab ta üldse taevasesse kiidulaulu sekkuda?
Jesaja ei saakski seda, kui Jumal ise ei oleks teda puhastanud. Ja meie ei saaks seda samuti, kui Kristus ei oleks meie eest ristil surnud. Tuline süsi on ainult sümbol, mille abil prohvet väljendab toimunut, Kristuse rist on aga rohkem kui sümbol. See on karm tõsiasi. Kristus on sedavõrd kindel alus, et sellele toetudes tohib kogu maailm seista Jumala ees. Ta toob meid nii lähedale Jumalale, et me tohime teda kõnetada taevase Isana. Võime usaldada oma elu ja surma tema kätte.
Ja seesama Jumal, kelle ees prohvet tunneb ennast kaduvat, võtab ta oma teenistusse. Jesajat ei sunnita. Ta kuuleb üksnes kaudset küsimust, mis väljendab Jumala kavatsust: «Keda ma läkitan?» Aga Jesaja ise ei saa teisiti, kui anda ennast Jumala kätte, kelle pühadust ja suurust ta oli kogenud: «Vaata, siin ma olen, saada mind!» Jumal võtab inimese vastust tõsiselt. Teda ei aja naerma, et nõder inimene tahab teda teenida ja tema tahet teostada. Jumalat ei pahanda, et alles äsja ennast väärituna tundnud inimene tahab minna rahva hulka jumalamehena, prohvetina. Hoopis vastupidi: ta aitab oma sulaseid; ta valmistab neid ette ja kinnitab. Nii on see tänapäevani. Tema rahvas elab, ja see on õieti ime.
Jutlus on tervikuna ilmunud kogumikus «Tõde teeb vabaks», 1999.
Kiivit,J6

 

 

 

 
Jaan Kiivit,
peapiiskop emeeritus (1940–2005)

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)